Koduni on ainult kolm nädalat (ja tegelikult +4 pärva)

Mul on jäänud siin elada veel nii vähe. Ma küll ei sure, aga minu siinne elu siin kaugel saab läbi. Jah, ma võin siia tagasi tulla, aga see ei ole siis samasugune. Tagasi tulles ma ei ela enam siin, vaid ma olen külastaja. Ma tean, et ma soovin siia tagasi tulla, aga ma ei soovi siin elada. 

Tagasitulek kodumaale on üks raskemaid aegu vahetusõpilaste jaoks, vähemalt mina arvan nii. Eestist lahkudes ütlesime nägemiseni oma peredele ja sõpradele, aga see oli teistmoodi nägemiseni, sest me teadsime, et aasta pärast on nad ikka siin. Aga kui mõelda hetkesse, kui pean ütlema siin nägemiseni või hoopis hüvasti? Me ju tegelikult ei tea kuna või kas me üldse neid inimesi, keda me siin kutsume sõpradeks ja teiseks pereks, üldse rohkem näeme. See ongi nii raske selle lahkumise juures, et me ei tea. Vähemalt mina ei tea.

Nädal tagasi ütlesin ma head aega 40 inimesele ning need olid raskemad “head aega” minu elus. Valetan, kõige raskem head aega oli 1,5 aastat tagasi, aga see ei puutu hetkel teemasse. Ma ütlesin head aega kõigile vahetusõpilastele ning te ei kujuta ette, KUI raske see oli. Isegi tagasi mõeldes tulevad mul pisarad silma. Ma nutsin kogu selle aja, kui pidime hüvasti jätma ning see oli nii raske.

Jah tõsi, mõndadega me veel näeme. Näiteks juuli lõpus lähen ühe Soome tüdruku sünnipäevale ning siis näen veel kuut vahetusõpilast ning arvatavasti kohtume veel peale seda, sest Soome ja Eesti on nii lähestikku. Samas lubasime Itaalia tüdrukuga, et kindlasti peame vähemalt ükskord aastas kokku saama ning Saksa kutt ja Taani kutt lubasid mind külastada ning Skandinaavia omad nii samuti (emme ausõna kui nad tulevad, siis ma eelnevalt ikka täpsustan ja küsin, kas sobib), aga need on ainult lubadused ja neid oli veelgi rohkem, kes keda külastab ja kuidas ja millal. Aga kas me ka need teoks viime, on juba meie enda teha. 

Mõeldes sellele, mis ootab mind kolme nädala pärast on nutt juba kurgus. Ma tean, ma pean olema rõõmus ja nautima ja ma ausõna teen seda, aga ma ei saa vaadata tõest mööda. Kolme nädala pärast ütlen ma kõigile siin head aega ning ei tea kui kauaks. Mulle üldse ei meeldi öelda head aega ning siin ma sain aru, et minu jaoks adiós on üks raskemaid sõnu, mida öelda. 

Muidugi olen ma õnnelik, et saan koju, sest ma igatsen oma perekonda ja sõpru väga, aga samas koju tulek on minu aasta lõpp, sest ma ei saa kunagi tagasi seda elu, mis mul siin hetkel on. Ma olen väga tänulik kõigile, kes mind siia aitasid ning suur aitäh neile ning mul on hea meel, et valisin selle tee. See aasta on mind muutnud veidi ning nüüd on maailma mu ees lahti. Nii lihtne on nüüd minna ükskõik mis riiki Euroopas, sest igalpool on mul sõber/ tuttav ees ning neid tutvusi ei võta mult keegi ära. Ja mul on ka teine riik, mida võin kutsuda oma teiseks koduks, aga mis jääbki teiseks koduks, sest minu jaoks on ikkagi Eesti kodu ja selleks ka ta jääb. 

Lõpetuseks veel pilt koos vahetusõpilastega 🙂

Nüüd saan öelda, et olen käinud ka Brasiilias.

On aeg rääkida minu Brasiilia reisist! Mul päriselt ei ole olnud eelneva kahe nädala jooksul aega istuda maha ja kirjutada. Väga vabandan. 

Brasiilia oli imeline! Päriselt ka see oli nagu unenägu! 

Reis algas meil laupäeva õhtupoolikul ning kell 1 öösel maandus lennuk peal nelja tunnist sõitu Salvadori, mis oli Brasiilia esimene pealinn. Sõitsime veel kaks tundi bussiga põhja poole ning jõudsime hotelli nimega Costa do Sauípe. 

Costa do Sauípe on üks ala (ma ei teagi kuidas seda nimetada), kus on seitse erinevat hotelli, keskplats koos pubi ja pisikeste riidepoekestega, imeilus rand ja sportimiseks erinevad platsid (jalgpall, korvpall, tennis, võrkpall ja jõusaal). 

Ma ei oska kirja panna, mida me tegime, aga ma räägin lühidalt erinevatest asjadest ja lisan siis hästi palju pilte. 

Hotell oli väga erinev sellest, millistes ma eelnevalt olen ööbinud. Mitte sisekujunduselt, aga just süsteemi poolest. Näiteks söök. Söök on kohe hinnas ning sa lähedki restorani ja sööd ning oi oi kui palju on süüa. Iga toidukorra juures (hommikusöök, vahepala, lõunasöök, vahepala, õhtusöök ja peale õhtusööki sai veel öösel ka sööma minna) on sul Rootsi laud ehk siis süüa on oi oi kui palju. Õnneks vahetati igapäev mõningaid asju menüüs ning sa ei saanud ära tüdineda, sest iga päev oli midagi uut. 

Erinev oli veel see, et sul oli sada viis huvitegevust mida teha. Sa said tantsida zumbat, teha aeroobikat vees, tantsida erinevaid tantse muru peal, kell seitse oli alati jalka, kes soovis sai minna, päeval olid erinevad võistlused ehk siis töötajad tegid sinu päeva toredamaks ning sa ei pidanud igavusse surema päikest võttes, vaid kui sul igav oli siis sa ühinesid mingi grupiga. Mina tegin kaasa ühe korra aeroobikat ja ühe korra zumbat ning ma ei surnud igavusse, mul oli väga tore! Teeksin seda reisi veel korra või kaks kui vähegi võimalust oleks.

Rannas sai võtta ka surfitunde, mida mina väga ära kasutasin. Igal hommikul oli kohal seal. Nii lahe on see surfamine, mulle ikka väga meeldib. Kahju, et Eestis seda teha ei saa. 

Mul olid väga toredad õpetajad ning alati oli hästi lõbus, sest olgem ausad brasiilastega on raske mitte nalja saada ning raske mitte rääkida. Kõik õpetajad rääkisid hispaania keelt ning nii oli suhtlemine lihtne. Raske oli lihtsalt neile selgeks teha, et ma ei ole Urugauyst pärit vaid elan tegelikult Eestis, sest nende hispaania keel oli ainult suhtlustasandil ja siis nad ei saanud aru kui minagi vigu tegin või midagi sellist ning arvasid, et räägin väga hästi hispaania keelt.

Igal õhtul oli keskväljakul mõni bänd ning kõik õhtud käisime neid kuulamas. Kõik õhtud välajarvatud viimasel õhtu oli selline rahulik muusika koos kitarri ja laulja ja rütmilööjaga ja viimasel õhtul oli samba õhtu ning nii lahe oli vaadata, kuidas nad tantsisid ja kui energilised nad olid. 

Kahel päeval läksime ka Costa do Sauípest välja ka. Kolmapäeval käisime kilpkonni vaatamas. Seal oli üks projekt, kus proovitakse suurendada kilpkonnade ellujäämis protsenti, vähemalt kuni vette minekuni. Sel päeval oli väga eriline päev, kuna kilpkonnad olid juba munadest välja tulnud ning nüüd oli aeg nad liiva seest välja aidata ja peale seda vette lasta. Nii ma saingi katsud pisikest kilpkonn ning vaadata kuidas nad üritavad vette jõuda. Kõik kilpkonnad jõudsid vette, viimast kahte ainult aitasime natukene.

Neljapäeval käisime Salvadoris ning mina sain kultuurišoki. Nimelt elas seal kolm millionit inimest, millest kaks elas punkades ehk siis tervelt kaks kolmandikku linnast olid puntkad ja minu jaoks oli see uskumatu, kuidas inimesed elavad. Muidugi vanalinna osa oli väga ilus ning kirikud olid vaatamist väärt. Sõitsime seal linnas hästi palju bussiga ringi, kõndisime ainult kaks tunnikest vanalinnas ringi ning ma võin öelda, et nägin päris palju sellest linnast ning linn on vaatamist väärt ning pani mind veidi mõtlema jälle, kuidas elavad inimesed ning, et kõik ei ela ilusas roosade mullidega maailmas. 

Kõik teised päevad veetsime hotelli alas ning laupäeval kell kaheks õhtul hakkasime tagasi lennujaama poole sõitma ja kell üks öösel tuli juba lennuk siia Uruguaysse tagasi ning üllatuseks leidsime, et siit oli ära kadunud ilus suvine soojus ja kohale jõudnud talv. 

Nüüd aga pildid 🙂

Sellised vetsud olid siis kilpkonnade juures

Kilpkonna linnas

Brasiilia päike oli tugevam kui arvasin ning enne esimest surfitundi pandud päiksekaitse ei aidanud väga midagi ning õhtuks olingi üks tomat valmis

Emme, issi ma hakkasin palvetama!

Nende lintidega on oma lugu ka. Neid jagati peaaegu igalpool (hotellis mitte) ja mõndades kohtades tasuta ja mõndades mitte. Igaljuhul sa pead selle kuhugile külge siduma ning iga kord, kui teed sõlme pead soovima ning sa pead tegema kolm sõlme ehk siis sa saad soovida kolm soovi.

Selles valgustatud terrasil esines igal õhtul bänd ning rahvas kuulas ja/või tantsis

​​

Sellistes majades siis elavad Salvadoris inimesed ja selliseid maju oli see linn täis

Olen erinev ja tegin lipsu oma lindile, mitte ei jätnud seda niisama lahti.

Minagi sain oma lindi seotud 🙂

Ma ikka algul üritasin olla normaalne, aga ei tulnud välja ning jätkasin sellisena nagu tegelikult olen 🙂



Mul kahjuks Salvadori linna pilte väga palju pole, kuna sel ma kartsin, et see varastatakse ära ning kuna mu hostpere tegi fotokaga pilte, siis ei pidanud seda vajalikuks ka. Nüüd aga need pildid on ühe kõvaketta peal ning see on hetkel mu hostõega kaasas ning ei saa sealt pilte võtta. Väga vabandan.

Selle “mütsiga” on ka tore lugu. Kuna mu näonahk põles ikka väga korralikult ära ning ei talunud enam päikest, siis pidin ostma endale mingi nokamütsi taolise asja ja mulle nii meeldis see, et selle mütsiga sai endale krunni ja hobusesaba teha ning müts ei seganud sind üldse.

Sellek korraks siis vist ongi kõik. Ma ausõna kirjutan varsti jälle 🙂

66 päeva lennukini!

Pealkiri tundub tuttav? Jah, mu esimene, täitsa esimene postitus algas sama pealkirjaga ja sama põhjusega. Nimelt istun ma 66 päeva pärast lennukile, sihtkoht on ainult seekord teine. Uruguay asemel tulen hoopis koju tagasi! 

Lugedes mu esimest postitust tulid kohe meelde need ootus emotsioonid ja ärevus. See kui energiline ma olin ja positiivne. Võibolla ma ei kirjuta enam nii energiliselt, aga uskuge mind, see aasta on mulle nii palju energiat juurde andnud ning positiivsusest ja heast tujust mul puudust ei tule. Isegi teistele jagan koguaeg! 

Ütleme nii, et see kümme kuud, mis ma siin olen ja millest kaheksa muideks juba läbi on, on mu elu ühed huvitavamad ja raskemad kuud. Need kaheksa kuud on olnud nii toredad kui ka rasked. Ma olen õppinud tähele panema pisikesi asju ning tundma nendest rõõmu. Ma vist sain aru, mida ma tegelikult soovin, aga ma ei ole veel suutnud välja mõelda, kuidas seda teostada (muidugi ennem on vaja gümnassium läbida.) Ma olen õppinud keelt hammaste taga hoidma, kui vaja ja seda sealt hoogsalt lahti lastma, jällegist kui vaja. Ma olen õppinud inimesi rohkem aksepteerima ning vaatama ka lugu nende nurgast. Ma olen õppinud ennast rohkem tundma ning austama. Ma olen õppinud armastama Eestit nii palju, et tean, et minu koduks on ja jääb Eesti, aga ma tean ka, et soovin näha maailma nii palju kui vähegi võimalik.  Ma olen õppinud naerma südamest. Ma olen õppinud teiste arvamustest mööda vaatama. Ma olen õppinud 1001 asja ning läbi elada saanud 1000000 emotsiooni ning sündmust, mida üks 16 aastane võibolla kogeks alles ei tea millal.

Tõsi on see, et positiivsuse ja rõõmu ja vähese lapselikkusega ning alati naeratades  saab üle kõigest. Kui minul oli siin kurb hetk, siis helistasin peaaegu kohe alati oma empsile. Proovisin algul teha ilusat nägu, aga alati järgnes küsimus “Marit, mis viga on? Kas kõik on korras?” ja juba need pisarad hakkasidki voolama. Siis ma nutsin talle natuke ja tema muudkui ütles, et see on normaalne. 

Näiteks vist oli neli nädalat tagasi, siis kui teine Eesti tüdruk Helena Eestisse sõitis, tuli minul oii kui miinus periood. Mul algas jälle kool ning kui aus olla siis see ei ole mu lemmik koht peale imelist suve. Helena muidugi rääkis, kuidas Eestis jälle olla on ja ta on väga rahul, aga minul ju tekkis ka kohe peale seda koduigatsus ja kui ma järjekordselt (mitte kurbuse pärast) empsile helistasin, siis seekord ta ütles mulle ” Tead Marit, ma saan aru, et sa igatse ja tahad juba koju tagasi, agasul on veel kolm kuud jäänud ja kaks imelist reisi nii, et proovi sa seal mossitada ja mitte nautida oma elu ja pealegi sul ei ole mossitamisest või kadestamiseks mitte mingisugust põhjust ja mõtet, kuna sinu piletid on hoopis juunis ja varem koju tulek on võimatu.” Nii ma siis pidingi oma mossis tuju ära viskama ja uuesti rõõmsa välja otsima, mis muideks mul ka väga hästi õnnestus!

Keel, hispaania keel, tuleb välja mul suurepäraselt! Siin Brasiilias olen saanud parimaid komplimente! “Kus sa pärit oled? Argentiinast? Ei, emmm Uruguayst??” mina muidugi vastates nii ja naa Urguay kohta ja peale seda seletan, et ma Eestist ning et see Euroopas seal põhja pool ja siis tuleb kompliment “Estonia??? Aga sa juu räägid imelist hispaania keelt!” Nii hea on seda kuulda. Tegelikult hispaania keelest saan aru juba kõigest. Ise räägin ära kõik mis vaja ning minu Eesti pere huumorit oskan ka hispaania keeles visata. Aga hispaania keele grammatilise oskuse saame teada mais, kui pean tegema hispaania keele nii suulise kui kirjaliku eksami. Eks näeb kuidas läheb.

Hostperega mul päriselt vedas. Nad mõistavad mu huumorit ning ei solvu selle peale ning mina ei sovu nende huumori peale. Me saame kõik väga hästi läbi ning raske saab olema siit varsti lahkumine. Meil on palju toredaid hetki koos ning neid tuleb veel.

Lahkumisest rääkides. Ma lahkun Uruguayst 19. juunil kell 13.50 ning Eestisse jõuan 20. juuni kell 21.20 nii, et kes lennujaama tahab tulla, olete oodatud! 

Üldiselt saab siit ära minek olema keeruline, kuna maha pean jätma kõik! Oma hostpere, kes on mulle väga kallis, oma sõbrad, kes on saanud mulle veel kallimaks. Mu siinsed sõbrad võtsid mu kohe omaks ja nad on nii nii nii kalliks mulle saanud, et see saab olema niiiiiii keeruline. 

Muidugi olen ma õnnelik, et saan tagasi tulla, aga samas olen ma ka nii kurb, et pean jätma selle elu siin ei tea kui kauaks seljataha. 

Aga ma ei mõtle veel ära minekuni, kuna mul on veel imelised 66 päeva Uruguays, Brasiilias on veel imelised kolm päev ning siis on neli nädalat kooli ja siis tuleb aastalõpu seminaar ning Buenos Airese reis ning siis on veel neli nädalat kooli ja aidaa Uruguay. 

Ma luban, et naudin neid viimast kahte kuud väga ning varsti juba näeme Eestis! Ärge siis ära ehmuge, kui teid põsemusidega tervitan, kuna need on parimad nii nimetatud “jäämurdjad” ja need on kuidagi nii minulikuks saanud.

Panen teile ka paar ilusat pilti mu viimastest päevadest. Pikem blogi Brasiilia nädalast tuleb mingil ajal, kui olen selle jõudnud valmis kirjutada, ei luba midagi, aga loodetavasti järgmisel või ülejärgmisel nädalal! Kindlasti tuleb järgmises postituses hästi palju pilte!

Tegime õdedega neid pilte, kus mängisime, et me ei näinud kui pilti tehti.

Mul tegelikult oli veel kaks pilti mida tahtsin panna, aga internet on liiga aeglane siin ja ma peaks magama minema kuna viie tunni pärast juba äratus ja läheme uudistama Brasiilia esimest pealinna.

Päikest teile ja ilusaid lihavõtteid!



Holaaaaa!

Teate ma olen nii suurest hirmust siin üle saanud! Nimelt aasta tagasi ei meeldinud mulle klassi ees rääkida või publiku ees klaverit mängida. Igakord kui mingi esinemine oli, siis jalad värisesid all ning süda lõi 1500000 lööki sekundis, sõnad läksid sassi või näpud sõrma või käed lödiks. Igaljuhul ma vist sain esinemis hirmust nüüd üle. 

Pühapäeval toimus minu linnas Tararirases nimelt üks 12 tunnine üritus, kus tegelik eesmärk oli tutvustada uutele YFU Uruguay vabatahtlikele, mis on YFU, mis on nende roll, mida teevad vabatahtlikud, mis vabatahtlike gruppidega nad saavad liituda ning arutasime ka, kuidas teha YFU Uruguayd paremaks ning kuidas seda promoda rohkem. 

Mina huvitusin viimasest poolest vähe rohkem, kui esimesest. Igaljuhul ideed jõudsid paberile ja loodame, et mõned isegi teostatakse. Aga see pühapäevane üritus ei aidanud mul hirmust üle saada. 

Järgnevad kolm päeva kutsusid kaks vabatahtlikku mind, Ninat (Saksamaa) ja Fionat (Saksamaa) kaasa tutvustama teistes koolides, mis on YFU ning milles seisneb vahetusaasta ning miks võtta endale üks minusugune majja ja see info ei olnud eesti või inglise keeles, ikka hispaania keeles pidin jutustama. 

Esmaspäev ja esimene kool. Õnneks see kool oli tuttav, nimelt mu enda kool. Astusime kooli ja kes meid esimesena tervitasid olid kaameramehed… hehee… Minuga koos olid veel Nina ja kolm vabatahtlikku (Fiona ei tulnud meiega kaasa). Nimelt oli meile plaanitud interviu koos uudiste kanaliga. Ei oska öelda, kas mõne suurema või pisemaga. Peamise aja rääkisid vabatahtlikud ja siis rääkisime mina ja Nina millised on meie pered siin ja kuidas meil siin läheb. Ikka hästi, ikka hästi, kuidas siis muidu.

Peale seda läksime rääkisime minu koolis õpilastle YFUst. Oli ikka närv sees küll, aga see läks ruttu üle, kui teada sain, et ainult kolm inimest on kohale tulnud. Nimelt ei lubatud kedagi tunnist ära ja siis keegi ei tulnudki. Kurb, aga vähemalt sain harjutada rääkimist.

See läbi, läksime Coloniasse. Seal ootasid meid kaks kolmekümnest inimesest koosnevat gruppi. Oii tuli ikka närv sisse. Nad olid kõik nii sõbralikud ja kuulasid huviga ehk närv läks kiirelt üle. Küsimusi muutkui tuli ja tuli ning nii tore oli nendega rääkida. Eriti tore oli kuulda seda, kui hämmastunud nad olid, et me ennem ei rääkinud midagi ja nüüd teeme esitlusi ja puha. Saime kiita ning kui sassi läks veidi, siis aidati.

Järgneval päeval läksime järgmisesse kooli järgmises linnas. Algusel öeldi, et kaks lendu tulevad eraldi, aga siis öeldi, et oleks lihtsam vist meile, kui need grupid on koos ja me ei peaks rääkima topelt ja nii kogunes sinna ruumi natuke rohkem kui 100 inimest. Kas te kujutate ette seda tunnet, kui pead saja inimese ees rääkima hispaania keeles, millised on erinevused sinu siinse ja Eestis elava pere vahel ning mis erinevused on kahes kultuuris? Just need on need teemad, mida tutvustan mina. 

Esimene lause oli lihtne “Tere, mina olen pärit Eesist, minu nimi on Marit ja olen 16 aastane ning hetkel olen vahetusõpilane Uruguays” ja seda eesti keeles, et tähelepanu äratada. Nende emotsioonid olid nii lahedad. Kõik olid nii vaimustuses, kui me emakeeles rääkisime. See oli minu meelest esitluse parim osa. Ülejäänud oli puhas informasioon ja kogemuste jagamine.

Kolmpäeval külastasime kahte erinevat kooli. Esimeses koolis oli hea lihtne rääkida, kuna ei tundud mitte kedagi. Aga teises koolis oli nii jube, sest endalegi üllatuseks ma teatsin sealt 120 inimesest umbes 25 ja minu jaoks on palju hullem rääkida suure rahva sees, kui ms tean neid inimesi kellele ma räägin. Võõrastele on palju lihtsam seletada. Igaljuhul viimases koolis läks veidi untsu see esinemine, aga üldiselt jäin rahule. 

Ma sain peaaegu üle hirmust rääkida rahva ees. Loomulikult, kui uuesti pean esinema, tuleb närv sisse, aga see ei ole enam nii suur. Oli üks mega tore kogemus ning kui vähegi saaks läheks veel.

Tervitan teid Brasiiliast!! 

Ilusat 1. septembrit, ei oota, kool algas hoopis märtsis

Hei hei! Jälle pole siia kohe üldse jõudnud kirjutada, aga nüüd saab see viga parandatud. Leidsin üle pika aja aega, et maha istuda ja üks postitus valmis teha. Igakord võtab see kribamine aina kauem aega. Arvatavasti sellepärast, et kõik on üpriski tavaliseks muutunud minu jaoks ning ma ei oska väga kirjutada millestki. Nii et kui Teil on soovi teada millestki täpsemalt, siis kirjutage ja varsti ilmubki postistus 🙂

Oii jah, vahepeal on jälle nii palju juhtunud ning päevad mööduvad ruttu. Nimelt 13 märts hakkas kool jälle, kui seda saab nimetada jälleks… Nimelt polnud ma koolis käinud peale oktoobri lõppu? vist oli jah oktoobri lõpp või novembri esimene nädal. Nii et mu vaheaeg kestis 4,5 kuud! Kas pole mitte imeline? Aga kuna kõigel on algus ja lõpp, siis sai ka minu armas vaheaeg ja suvi läbi. 

 Koolipäevad on sellised toredad. Mul on igapäev seitse tundi, esmaspäeviti on kuus. Kool algab kell 14.10 ja koolist saan ära 19.30. Käin nüüd lõpuklassis siin ehk siis 12ndas. Valisin meditsiini suuna, mis tähendab, et bioloogia on meditsiiniga seotud ja õpime tundma rohkem inimest. 

Mul on 8 erinevat ainet: bioloogia, keemia, füüsika, matemaatika, kirjandus, filosoofia, inglise keel ja projekti õpetus. Viimases tunnis on neil terve aasta peale vaja teha üks projekt, sarnaneb Eestis 11nda klassi uurimustööga. 

Üldiselt koolis saan palju rohkem aru ning kaasa teen nüüd kõikides tundides. Isegi kodutööd teen ära. Küll ma olen tubli võrreldes esimese kolme kuuga.

 Füüsika ja filosoofia on ainult keerulised. Füüsikas õpime hetkel elektriga seotut teemat ja kui ma seda googeldasin, et aru midagigi saada, siis sain teada, et Eestis õpime seda alles 11ndas klassis. Nii et ma väga ei põe, et aru ei saa, aga ma luban, et üritan. 🙂 Filosoofia on lihtsalt keele taga ikkagi. Seal on nii keerulised sõnad, mida peab koguaeg tõlkima nagu ka bioloogias. Empsile kurtes, et ma ei saa midagi filosoofiast aru, siis ta lohutas mind “ahh, mis sa põed? Sa ei saaks sellest eesti keeleski aru, mis sa siis hispaania keeles veel loodad.” Jälke oli tal õigus. Bioloogias on lihtsal väga spetsialiseerunud sõnavara, igasugused organid ja nendega seotud protsessid…. Huvitav, aga keeruline.

Esimese kahe nädala jooksul ei jäänud meil mitte ühtegi tundi ära. Alguse värk ma arvan, kuna esimesed kolm kuud, enne suvevaheaega, ei olnud mul nädalat, kus kõik tunnid oleksid toimunud. Õnneks juba füüsika õpetaja ütles, et teda esmaspäeval ei ole ning saame kaks tundi varem koju. 🙂

Üldiselt kool on selline enam-vähem. Suvevaheaeg oli toredam, aga tore on jälle üle pika aja rutiinis tagasi olla. Trennid ja kool ja nädala sees ei olegi enam vabaaega, kui kodus veel õppima pean. Õnneks on olemas nädalavahetused, kus saab rahulikult sõpradega väljas olla ja nautida vabadust mu viimaseid kuid siin.

Naljkas on see, et ma käin ainult see nädal ja järgmine nädal veel koolis ning juba jälle on vaheaeg. Kas pole mitte elu ilus? Minu meelest küll on 🙂 Mul tuleb nädalane vaheaeg, mida nimegatakse turisminädalaks, kus enamus inimesed lähevad reisima. MINA LÄHEN KA!!! Mina lähen oma hostperega Brasiiliat vallutama. Lähme Costa De Sauipe’sse! Pidi väga ilus koht olema.

Reis kestab nädala ning peale seda on mul jälle kuu aega koolis ning siis saab endale jälle ühe nädalase vaheaja tekitatud. Tekitatud sellepärast, kuna lähme koos YFU’ga Argentiina pealinna uudistama. Vahetusõpikase elu on ilus või mis? Mina igaljuhul olen rahul! 

Päikest teile sinna kevadisse Eestisse! 

Mis riik see on, kus ma olen?

Leidsin ühe artikli, kus oli kirjutatud 10 põhjust, miks minna Uruguaysse. 

Uruguay on pisike riik kahe suure riigi vahel ehk Brasiilia ja Argentiina vahel. Uruguay on kultuuride segu. Näiteks mina elan väga lähedal Argentiinale ning seetõttu on mul mõningad sõnad Argentiina hispaania keelest ja ka kultuur on veidi Argentiina oma. Õigupoolest ei olegi Uruguayl oma kultuuri vaid oleneb see kus sa elad. Argentiina lähistel Argentiina kultuur, Brasiilia lähistel Brasiilia kultuur ja riigi keskel on nende kahe kultuuri segu.

Loe nüüd palun see artikkel läbi ja kui oled läbi lugenud, siis pöördu siia lehele tagasi. 🙂

http://m.reisijuht.delfi.ee/article.php?id=77239234

1. Lauge maastik, männimets ja heinapllid.

Ühes eelnevas blogis ka mainisin, et kui bussiga viis tundi sõita, siis ainult esimene tund on huvitav, kuna ülejäänud neli on täpselt samasugused ja ega midagi sealt aknast toredat ei näe, kui põllud, heinamaad, lehmad, hobused, põllud ja põllud. Igav või mis? Õnneks ei ole nii igal pool. Ookeani äärne Uruguay on väga ilus. Seal on natuke mägisem ning vahepeal näed tee pealt ookeani ka ning see on väga ilus. 

2. Teatrihullus

Ei oska ma seda punkti kohe kuidagi komenteerida, kuna elan pisikeses linnas, kus teatrit ei ole. Ise pole teatrisse etendust vaatama veel jõudnud, aga käisin hostperega ekskursioonil Teater Solis’es ning oli väga ilus teater! Minu hostpere jõudis sinna teatrisse koos minuga esimest korda nii, et nemad just ei ole sellised, kes mööda teatreid liiguks.

3. Mate

Matet juuakse siin igal pool. Tavaliselt läheme istume keskväljakule ja joome matet ning sööme saiakesi ning räägime täitsa mitu tundi. 

Alguses mulle mate ei maitsenud, nii umbes neli kuud, aga peale ühte yfu reisi hakkas see mulle järsku meeldima. Nüüd joon seda peaaegu iga päev.

4. Maailma parim põhjus magada lõunani.

Võibolla siis kui sa turist oled, jah sa loodad uhket hommikusööki, aga kohvikutes sa seda ei leia. Aga ega sa nälga ka nüüd ei jää. Olemas on palju saiapoode, kus on hõrgutavad pirukad ja magusad saiakesi ning ka suurtest poodidest leiad endale nii mõndagi head. 

Kohalikud ärkavad vara umbes kell 8 ja nii iga päev. Söövad kerge hommikusöögi-röstsai koos moosiga või võiga ja kohvi/tee, pigem tee. Lõunal magatakse peale sööki üks pasri tunnine siesta ja nii jõuad õhtul pikemalt üleval olla, ei väsi nii ruttu ära.

5. Rõõm lihtsatest asjadest

Uruguay inimeste jaoks ei ole tähtis see, mis sul seljas on või kus sa elad või mis autoga sa sõidad. Tähtis on see, et sooviksid teha kaasa paljudes asjades, et sulle meeldiks jalka, et sa oleksid sõbralik. Haridus on ka tähtis, aga minu linnas on see pigem tagaplaanil. Esiplaanil on ikka nautida elu nii noorena kui ka vanana. 

Nii harjumatu oli algul mulle see, et elo ongi siin chill ja grill. See kuidas nad ei põe selle pärast, et kui ma nüüd koolis ei õpi siis ma ei saa head karjääri ja siis ei saa ma head palka, see on lahe. Aga samas ega kui nad hetkel ei põe ja ei pinguta, siis väga paljud lähevadki lihtöölisteks, mis ei ole paha ja teate mis? Nad on õnnelikud seda tehes.

6. Kanep, perepäev ja turisminädal

Kui selle artikli pealkiri oli, et 10 põhjust miks reisida Uruguaysse, siis siin väga paljud punktid ei meelita inimesi siia reisima vaid on lihtsalt faktid Urugauy kohta. 

Jah kanep on legaliseeritu ja kui sa kõnnid Montevideos või käid õhtlu tantsimas sõpradega, siis tõepoolest kanepi lõhn käib üle pea. Ärge nüüd mõelge, et siis kõik seda teevad. Minul on väga toredad sõbrad ning nendega kellega mina läbi käin pole keegi kanepit proovinud.

Jõulud oli jaa pigem üks perepäev, kus õhtu lõpus sai kingitusi ning munadepüha ajal aprillis, kus selle püha auks on turisminädal ja inimesed käivad reisimas, siis mina oma hostperega läheme reisile Brasiiliasse.

 Minu pere ei ole usklik ning kirkus ja söögipalvet nad ei loe. Üldse väga vähesed pered on usklikud. Mina olen kuulnud kahest perest, kes on usklikud.

7. Maailma puhtaim õhk

Mina elan maal lehmade juures ja siin on puhas õhk, aga ega ma vahet küll ei tee, kas mu Eesti kodus on puhtam õhk kui siin.

Soola nad toidule ei lisa ning seda tuleb alati ise juurde lisada. Puuviljad on väga head ja hetkel valmivad granaatõunad mul aias. 

Hinnad on siin väga kallid. Mina, kes ma Eestis ostsin endale koguaeg midagi, hoidun väga asjade ostimisest, sest need on lihtsalt mõtetult kallid. Korterid, mida üürida saab, on suht jubedad ja maksavad palju. Mul oli tore kogemus, et sain päev otsa koos hostperega Solile korterit otsida, kuna ta läheb teise linna ülikooli. Vaatasime päev otsa 300-350 euroseid kuuüüriga kortereid, mis olid kahetoalised ning üle poole neist olid ikka väga jubedad ja kahte me ei läinud isegi sisse mitte. 

8. Võimalus nautida tähelepanu

Ja, ja ja veelkord ja. Eriti veel kui sa oled blond. Tähelepanu ei saa sa, kui oled Montevideos, sest seal on niigi palju turiste. Väiksemates linnades küll ja eriti veel konsertitel. Tihti peale on kuulda “oo que linda rubia”, mis tähendab oi kui ilus blondiin ja inimesed katsuvad su juukseid rahvarohketes kohtades, mis on väga jube. Ka linnas kõndided küsitakse vahepeal, et kas ma küüti ei tahaks või lastakse signaali. Üldiselt tähelepanust puudust ei tule.

9. Romantiline sadamalinn

Colonia del Sacarmento on tõepolest üks väga ilus linn! Elan sellest linnast 40km kauguselt ning külastan seda üpriski tihti ning ma armastan seda linna. See on selline rahulik linn, kus on ilus vanalinn ning mõnusad (kallid) kohvikud. Ainuke linn, kus leiad kohvikuid peale pealinna.

10. Casapueblo kunstimuuseum

Viimasel YFU reisil, mis oli kaks nädalat tagasi, külastasime seda kohta. See on päriselt väga, väga ilus koht ning kui juhuslikult keegi satub Uruguaysse, siis see on koht, mida peate külastama kohe kindlasti! See on nii ilus ja hoopis teistsugune kui ülejäänud kohad siin.

 

Uruguays ei ole just palju vaatamisväärsusi, aga siinsed inimesed ja siinne kultuur ja väärtused, mida inimeses hinnatakse teeb sellest riigist riigi, mida tahad tundma õppida.

183 päeva oldud siin kaugel!

Minu nimi on… Hola ma olen… Nimi on… nimi, nimi, nimi. Siia tulekust saati olen kuulnud nii palju erinevaid nimesid. Alustame aastaalguse seminaariga, kus kuulsin 50 erinevat nime. Õnneks nendega oli lihtsam, jäid lihtsasti meelde ja nimesildid aitasid kõvasti kaasa. Peale seda läksin ma uutesse trennidesse. Õnneks tennises oli ainult 5 uut nime, lihtne. Võrkpallis oli umbes 14 uut nime, noo sain ka hakkama. Järgneval päeval läksin kooli. Ma ei oskagi öelda paljud inimesed mulle oma nime ütlesid. 

Mul läks nii kaua aega, et jätta meelde oma klassikaaslaste nimed. Miks? Neid oli nii palju ja need ei ole Euroopalikud. Minu jaoks olid need haruldased. Ma polnud enamus nimesidki kuulnud. 

Piinlikusega võin tunnistada, et peale kahte kuud ei teadnud ma ühe poisi nime (tegelikult oli neid kindlasti rohkem). Tema nimi oli Fabrizio. Ei ole juu tegelikult nii keeruline või mis? Ta on meie klassi kõige lühem, vähemalt poistest ning miskipärast hakkasin mina teda kutsuma chicito’ks, mis tähendab pisikest. Natuke piinlik oli, kui nad said aru, et ei tea ta päris nime ja siis nad käisid ja küsisid (minu klassi poisid ja ka tema), et mis ta/mu nimi on ja sellest oli kasu. Lõpuks jäi meelde. 

Kõige populaarsemad poiste nimed on: Ignacio, Agustin, Juan, Nicolas, Martín (ainuke lihtne nimi) ja Pablosid on ka täitsa mitmekd ning Facundo. Kõige populaarsemad tüdrukute nimed on: Catalina, Agustina, Cecilia, Luciana, Valentina.

Panite tähele, et tüdrukute nimedes on kõigil üks ja sama lõpp? Peaaegu alati lõppevad siinsete tüdrukute nimed -ina, -lia, -ana, igaljuhul lõppeb see a-ga. Poiste nimedel on ka sarnane lõpp, aga ainult tähe kaupa ja see on o või n. Niimoodi nad siin mängivad nimedega. Nagu näiteks: Agustin-Agustina, Martín-Martina, Luciano-Luciana. 

Neil kõigil on ka hüüdnimed. Peaaegu mitte kedagi ei kutsuta oma nime järgi. Pilar-Pili, Igancio-Nacho, Cecilia-Chechu/Ceci, Agustina-Agus, Valentina-Vale, Nicolas-Nico, Catalina-Cata, Luciano-Lu/Lucho, Luciana-Lu, Emanuel-Ema. Kõigil on hüüdnimed, kõigil. 

Kuna siin lõppevad tüdrukute nimed tavaliselt A tähega (väljaarvatud mu hostõdede nimed), siis mul juhtus üks naljakas lugu. Nimelt nimi Marit on väga haruldane siin ja meie perekonna tuttav ütles mulle, et ma peaksin nime ära vahetama, kuna nimi Marit lõppeb T tähega. Samas mu hostõdede nimed lõppevad ka kaashäälikuga aga need ei ole sulghäälikud, need on ilusad ja helisevad r ja s (s küll ei helise aga on ilusam kui t). See naine ütles veel, et paneme mulle nimeks Maria või Mari või hoopis Mariana, aga kindlasti ei saa ja ei tohi see olla Marit. Minul jäi selle peale suu lahti ja ülejäänud õhtu ma lihtsalt imestasin, et kuidas Sa saad üldse inimesele nii öelda ja mitte ainult öelda, vaid ka teda  ülejäänud õhtu kutsuda Mariks… 

Üldiselt ei taha inimestele mu nimi väga meelde jääda ning võrguvõistlustel ja väljas käies, kus kohtun inimestega, kellega igapäevaselt ei suhtu olen Estonia, sõpradele olen ikka Marit. Mind on kutsutud siin veel Mari, Maria, Marta, Mariann, Mariana, vist rohkem ei olegi. Aga need, kes mu nime ei tea või lihtsalt ei oska seda öelda olen ma Estonia, mis mulle isegi meeldib. Ma reageerin sellele palju kiiremini, kui Maritile, sest Maritile on sarnaseid nimesid ja hüüdnimesid palju rohkem, kui Estoniale. 

Tean, et mu pealkiri ja tekst ei käi kohe üldse kokku, aga mul ei tulnud ka ühtegi paremat ideed. 

Päikest Teile sinna kaugele!

Ma olen elus ja terve!

Ma tean, ma tean. Pole ammu kirjutanud ja jaganud Teiega oma tegevusi ja kogemusi, aga ma ei ole ka midagi erilist teinud. Ma naudin siin suve nagu naudivad seda kohalikud. Mis see tähendab? Kohe räägin lähemalt.

Päevad lähevad nii kiiresti ning APPI jaanuar on juba läbi! Jube, kui ruttu see kuu möödus. See kuu enamus ajast elasin rannamajas, mis on mega mõnus. Ma armastan seal elada, sest ma ärkan hommikul kell kümme ja siis lähen võtan rannas päikest, kuni kella üheni umbes (kui ärkan hiljem siis ei lähe randa). Kell üks, pool kaks sööme lõunat. Siis ma molutan natuke aega, või magan siestat ning umbes viie kuue aeg lähen sõidan rattaga ranna teise otsa ning mängin õhtu otsa võrku ja suhtlen inimestega. Tundub igav või liiga rutiinne? Ei uskuge mind see ei ole igav! Võrkpall on see, mida mulle meeldib teha ning ma olen õnnelik, et saan seda mängida siin palju. 

Võrkpallist rääkides, on mul olnud siin kolmed võistlused see kuu. Esimesed võistlused olid 7. jaanuaril ning need me võitsime ära!!!! Teised olid 21. jaanuaril ning seal meil läks ka hästi, aga poodiumile kahjuks ei jõunud ning 22. jaanuaril olid meil kolmandad võistlused ning seal oli 31 võiskonda ja meie jäime jagama 5-8 kohta. Minu meelest pole paha.

Eestis olles teadsin, et üks asi mida soovin kindlasti proovida, on surfamine ning teate mida ma tegin 10. jaanuaril?????? Ma käisin SURFAMAS! Ma isegi jäin püsti mõned korrad ning see oli nii lahe! Kõige parem sõit oli siis, kui me hostõe Pilariga sama laine peal püsti jäime ja lõpuni sõitsime. See oli parim. 

Vahepeal sõitis Pilar ära Euroopat avastama. Tema läks kuuks ajaks Inglismaale vahetusõpilaseks. Talle väga meeldib! Eelmine nädalavahetus käis ta Amsterdami külastamas ning järgmine nädalavahetus läheb Pariisi uudistama. Tagasi tuleb ta 19. veebruaril.

Mul on siin juba pool aega täis tulnud ning ma ei suuda uskuda, kui kiiresti see aeg siin lendab!? Sest mul on siin olla veel 4,5 kuud ja ma olen olnud siin juba 5 kuud ja kolm nädalat. See aeg läheb nii kiiresti. 28-29 jaanuar oli meil keskaastaseminaar, kuhu kogunesid jällegist kõik vahetusõpilased. Rääkisime probleemidest ja rõõmudest, naljakatest juhtumustest, perekondadest, sõpradest, kuidas keelega läheb ja kuidas seda paremaks saada ning rääkisime ka, mis saab edasi. Millised on need viimased viis kuud siin.

Meile öeldi, et viimased kuud lähevad veel kiiremini kui läksid eelmised. Kui meile enamustele tundus kool algul igav ja selline koht, kus pigem ei viitsiks olla, kuna sa lihtsalt ei saanud midagi aru, siis meile räägiti, et enam ei ole nii. Meil hakkab kool 10. märtsil (vist) ning meile öeldi, et siis me tahame kooli minna, kuna me saame aru, meil on sõbrad seal ning meil on seal tore. Mul ei olnud kool vastumeelne. Ma tahtsin sinna minna, mis sest et seal vahel oli veidi igav. Nüüd, kui kuu aja pärast algab kool, olen ma õnnelik, et saan sinna tagasi minna,sest mu uudisimu tapab. Ma tahan teada palju olen arenenud ning palju ma nüüd asjadest aru saan. Aga samas olen ka veidi kurb, kuna suvi on läbi ja see tähendab, et ainult kolm kuud on mul siin veel elada.

Ma rääkisim oma emaga ükspäev ning just tema oli see, kes ütles: ,,Marit sa pole jälle ammu kirjutanud”. Ma vastasin talle, et mul ei ole midagi erilist teinud ning ei ole millest kirjutada. Rääkisime edasi ning iga natukese aja tagant ta ütles mulle, et näed jälle üks postitus ja see on huvitav ja sellest võiksid kirjutada. Eks ma siis nüüd üritan neid postitusi jälle rohkem teha. 

Päikest teile sinna talvesse ja mõningaid pilte lõppu. 

Kas pole mitte ilus päikseloojang kala püüdmiseks

Käisin üks päev kala püüdmas ning sain kaks kala!

Enne Pili minekut tegime talle üllatuspeo! Nii armas minu meelest.

Peol olid Inglismaa muffinid

Ühed suuremad võistlused, kus käinud olen ning üks palavaimaid päevi, kus mänginud olen, aga ühed õnnelikud tüdrukud, kes soovivad mängida.

Selle palli sain vist kätte, aga ega ma kindel ei ole.

Rõõmsad näod ootamas finaal mängu 22. jaanuaril

Vahetusõpilastega Montevideos. Shana(Šveits), Sissi(Soome) ja Aissa(Saksamaa)

Üks imeline päikseloojang reede õhtul.

Jõulud ja aastavahetus! 🎁🎄🎉🎊

Ma loodan, et teil olid ilusad jõulud ning uue aasta võtsite suure peoga vastu! Minul olid väga teistsugused jõulud ning aastavahetus oli ka palju rahulikum, kui eelnevatel aastatel.

Minu jõulud algasid 23. detsembril, kui tegime võrgutüdrukutega jõulupeo. Saime kokku kell üheksa õhtul ning algatuseks rääkisime maast ja ilmast ning umbes kell 11 õhtul läksime ujuma basseini ning mängisime seal võrkpalli. Vees on võrkpall veelgi toredam. Umbes kell pool üks sõime õhtusöögiks hamburgereid ning juttu jätkus veel kauemaks. 

Kellele kingitust teha, saime loosiga ning mina pidin tegema Pilarile (oma õele). Temaga oli selline huvitav lugu, et kuna me saime teada sõnumiga, kellele peame kingid tegema, siis see app pani veidi pange sel päeval ning Pilar sai kingi nii minult kui ka Catalinalt ning üks tüdruk jäi kahjuks ilma. 

Tegelikult Pilar andis  ühe oma kingi ära loosiga. Minu kink oli number üks ja Catalina kink oli number kaks. Kirjutasime paberi peale numbrid ja kortsutasime paberid ära ning siis võtsid mõlemad loosi. Pilarile jäi minu kink ja Helena sai Catalina kingi.

Kell kolm öösel tuli meil hea idee, et kui me siin niimoodi edasi lihtsalt räägime, siis jääme me kõik magama ning me võiksime minna kuhugile. Mõeldud tehtud, kuna oli reede siis klubis Mojito on pidu. Mõte oli muidugi palju lihtsam, kui teostus. Olime Chechu juures ning ta elab linnast väljas ehk meil oli vaja transporti. Takso oleksime saanud alles kella kuueks hommikul, tuli midagi paremat välja mõelda. Skeemisime pikalt ning lõpuks tuli meile järgi ühe võrgutüdruku poisssõber ning viis meid ära, aga kuna autos ei olnud kohti, siis me istusime kasti (siin on kõigil kastiga autod). 

Kluppi sisse saamine ei olnud just lihtsaim saavutus minule ja Pilarile. Kuna meie läksime õhtu alguses basseini äärde, olid meil jalas plätud ning tavalised riided. Riietel polnud häda midagi, aga need plätud. Turvamehed pidasid meid kinni ning ütlesid, et nendega me sisse ei saa. Meie siis ikka seletasime ja palusime ning natukese aja pärast öeldi meile häid jõule ja see on viimane kord, kui teid nendega sisse laseme. 

24. detsember!!!!!

Kas mul oli jõulutunnet? Ei. Kas raadiost tuli jõululaule? Ei, siin kuulsin ma kaht jõululaulu ainult terve detsembri peale! Kas me tegime midagi sarnast Eesti jõuludega? Kuuse panime püsti 8. detsembril, jõuluküpsiseid tegim 23. detsembril. Minu pakk jõudis ka Eestist ning seal olid piparkoogid sees! Terve mu siinne pere maitses neid ja ainult hostisale meeldisid, ülejäänud ütlesid, mmm päris hea, aga rohkem ei soovi. Nad on siin viisakad ning ei ütle, et neile ei maitse, vähemalt minu asjade peale.

Kokkasime peaaegu terve päev koos õdedega. Mina tegin trüfleid ning õed tegidi mingeid kooke ning muid delikatess sööke. Päeva jooksul kogunes kuuse alla üpriski palju kinke. 

Kell kümme tulid meile külla vanaisad ja vanaemad ning tädi koos kahe lapsega ning veel üks tädi koos mehega. Meid ei olnud palju. Otseselt jõulusööki ja sellist õhtusööki mida ette kujutada võid ei olnud. Laual oli kooke, pirukaid, krõpsu, võileibu, erinevat sorti liha, mis oli väikesteks tükkideks lõigatud, isegi lehma keel oli. Hästi palju erinevaid sööke oli, aga samas neid pirukaid ja kooke sööme vahepeal ka igapäevaselt nii, et eriline oli ainult lehma keel, mis muideks ei ole rõve, aga ega see nüüd hea ka ei olnud. Võib öelda, et on söödav aga rohkem ei võta. 

Kell 00.00 hakati rakette laskma ning sooviti alles siis häid jõule. Peale seda saime kingid kätta. Mina sain pinali, kaks pluusi, käeketti, rätiku ja šokolaadi. Kingituste jagamise juures oli huvitav see, et ei mingeid luuletusi ega laulmist. Hõigati nimi ja anti kink kätte. 

Umbes kell kaks öösel läksime mina, mu kaks õde ja üks nõbu Tararirasesse peole. See oli täpselt nagu fiesta de la primaveral ehk kevad peol. Inimesed kogunesid parki, oli kõva muusika ja tantsiti. Igaljuhul oli jälle üks tore õhtu ning sellised peod on siin ainult jõuludel ja esimesel jaanuaril ning seda ei leia sa Euroopast, vähemalt mitte Eestist. See on üks osa siinsest kultuurist. Koju jõudsime kell kaheksa hommikul. 

Kell 12 pidime üles ärkama, kuna meil oli lõunasöök, jõululõunasöök. Sinna tulid kohale kõik lähisugulased ehk vanaemad, vanaisad, onud, tädid, nende lapsed ja nende laste lapsed. Igaljuhul oli meid palju. Sõime asadot (mis on liha), riisi, tomati ja kurgi salatit ehk siis tavalist pühapäeva toitu. Magustoiduks oli kook koos jäätisega. Kell neli lõppes söömine ning meie, kes olid õhtul Tararirases läksime üks kaks kolm magama ning magasime paar tundi ja uimasime ülejäänud õhtu kodus ringi ja kell üksteist läksime voodisse tagasi. 

26. detsember ei ole siin punane päev ehk siis ei olnud midagi. Inimesed läksid tööle ja meie tegelesime kodus oma asjadega.

Aastavahetus ja hola 2017!

31. jaanuaril oli meil lõunasöök koos Pilari poisssõbra Nacho perega. Peale seda veetsime pärastlõuna rannas. Õhtul kell seitse helistasin oma vanematele Eestisse, et soovida head uut aastat.

Kell kümme hakkasime sööma. Aasta viimasel õhtul on neil siin kombeks süüa ainult võileibu, hästi palju erinevaid võileibu. Nii me siis sõimegi erinevaid võileibu, mis olid muideks väga head. Südaööl, kui aasta number vahetus, ei läinud me vaatama ilutulestikku, vaid soovisime lihtsalt head uut aastat. Kell 00.45 läksime alles ilutulestikku vaatama. Mina, mu õed ja nõbu istusime koos kõlariga auto kasti ning panime muusika põhja ja hakkasime ranna poole sõitma. Siin ei ole kombeks sõita kohe sihtpunkti,  vaid tiirutada niisama mööda linna. Nii siis me sõitsimegi kümme minutit mööda linna ning kõiki keda nägime soovisime head uut aastat. 

Kell üks öösel oli mul lõpuks tunne, et see õhtu ei ole tavaline õhtu vaid on ikka aastavahetus, kuna siis algas ilutulestik. Miks kell üks öösel mitte kell kaksteist? Siin elab palju argentiinlaseid ning Argentiina on tund aega taga ning sellepärast on traditsiooniks saanud lasta rakette hoopis kell üks öösel. Tiirutasime autoga veel tunnike ning pöördusime randa  tagasi. Meiega oli ühinenud veel Nacho koos kitarriga. Mul oli imetore õhtu rannas koos õdede, nõoga ja Nachoga. Me laulsime ja rääkisime kuni hommiku kella viieni. 

Mul ei olnud suurt pidu aastavahetusel (oli hoopis esimesel jaanuaril), aga selle eest oli väga tore õhtu koos toredate inimestega. Üldse olid mul väga teistsugused jõulud ja aastavahetus. Täpselt vastupidi minu meelest. Tavaliselt on aastavahetusel üks suur pidu ja jõulud rahulikud, aga siin nii ei olnud. 

Ma loodan, et Teie nautisite oma pühi ning jäite rahule, kuna mina jäin väga rahule. 

Ilusat uut aastat! Loodame, et tuleb parem, kui eelmine. Mitte, et sellel eelmisel midagi viga oleks olnud, aga alati saab juu paremini.

See puu oli täpselt minu pikkune, koos selle lauaga, mis seal all on.

Nii nagu Eestis, nii ka siin ei püsi meie kuusepuu püsti

Jõuluküpsised

Eesti kommid, trüflid, küpsised ja kook- väikene osa meie jõululauast.

Üks jubedamakd puid mida siin nägin…

Vasakult paremale: Pilar, Nacho, Anaís (nõbu), Sol, Emanuel (Soli poisssõber) ja mina. See pilt on tehtud 25. detsembri hommikul kell kuus või umbes mingil sellisel kellaajal.

23. detsembri õhtusöök koos võrgutüdrukutega.

Cumple 15 ehk 15. sünnipäev.

Eile avanes mul väga hea võimalus ning ma sain minna ühe tüdruku viieteistkümnendale sünnipäevale.

Viisteist ei ole juu väga eriline number, või mis? Eestis tähistatakse seda nagu igat teist pidugi, kui oled vanuses 10-17. Siin on see hoopis teistsugune! 

15. sünnipäev on tüdrukute elus üks tähtsamaid päevi, siis saab tüdrukust naine. Selle auks tehakse suur pidu, mis meenutab (minu jaoks) pigem pulmi, siis kui vanne ära antud ja peale seda on pidu. 
Kutse saabus meile paar nädalat varem juba. Vaatasin seda kutset ja mõtlesin, et oii kuidas tahaks sinna minna, aga kuna kohtade arv on piiratud siis ei tea, kas saan minna. Paar päeva hiljem küsis mu hostisa, kas olen valmis peole minema. Muidugi vastasin jaatavalt, sest kui sa oled vahetusaastal Ladina-Ameerikas pead sa seal peol ära käima!

Kaks nädalat ennem, hakkasid mul hostõed juba mõtlema, mida selga panna. Minul on see lihtne ega mul siin palju valikuid ei ole. Sai selga aetud minu üheksanda klassi lõpukleit. Oligi põhjust jälle kanda seda, nii tore! 

Laupäeval 17. detsembril oli minu kodu natuke ärevam, kui muidu. Kõik me mõtlesime, millist soengut teha, milliseid ehteid kanda, kas kleit ikka sobib ja kingad! Kõik, välja arvatud mina, said endale uued kingad. Ma lihtsalt olen liiga laisk ja need mis mul hetkel on, sobisid suurepäraselt. 

Umbes kell kaheksa õhtul hakkasime ennast sättima. Tegime ennast ilusaks nii umbes kaks tundi. Kell kümme olime valmis. Muidugi nagu siinsele kultuurile kombeks, hilinesime stiilselt 40 minutit, kuna sünnipäev ei olnud meie linnas. Pidu algas kell kümme, aga me saime alles autosse istutud kell 22.10. Kas me pole mitte tublid?

Jõudsim peole ning kui ma sisse astusin, ma vaatasin neid toole ja neid laude ning mõtlesin, et olen pulma sattunud. Kõik on valge, toolide ümber on helerohelised lindid seotud, laudlinad on nii ilusad, valged, kelnerid, kes pakuvad jooke ja süüa. Imeline! Sellel õhtul meil söögist puudust ei tulnud.

Kell 23.00 astus sünnipäevalaps uksest sisse, seljas valge kleit, täpselt nagu oleks just abiellunud (lõpus pilt ka). Kleit oli muidugi väga ilus, aga tal oli sellega väga raske liikuda ja tantsida. 

Järgnes valss. Sünnipäevalaps tantsis kõikide saalis olevate meestega. Tantsu alustas ta koos isaga ja lõpetas ka isaga. Selline on traditsioon. Järgnes õnnitlemine. Kõik umbes sada inimest (see on veel vähe, minu õdede 15ndal sünnipäeval oli umbes 350 inimest) andisid põsemusi ja kallistasid ning soovisid õnne. Ka mina tegin seda. Veidi imelik oli, kuna ma nägin teda esimest korda.

Valss tantsitud, õnne soovitud, järgnes lauas söömine. Toodi esimesed eelroad, milleks olid head pirukad ja hõrgutavad kanakuubikud vardas, mini pitsad nii oliivide kui ka lihtsalt singi ja juustuga. Ma jäin singi ja juustu juurde, kuna oliive ma endiselt ei söö. 

Nagu Ladinale kohaseks ei puudu ka hea muusika ja tantsimine. Esimesed tund aega tantsisime DJ abiga. Peale seda sõime pearoa, milleks oli kartulisalat, siga (see oli külm nii, et nad rikkusid selle ära minu jaoks) ja huvitav kana (ma päriselt ei oska öelda, mis see oli, aga see oli koos majoneesi ja paprikaga ning oli väga hea). Saime süüa, saime jutustatud ning aeg oli jälle tantsima minna. Seekord oli bänd. Nad ei mänginud mitte seda klubimuusikat, vaid sellist muusikat, mida kuulavad emad, isad siin ning mille järgi nad tantsivad. 

Umbes tunnike, võimalik et natuke vähem, laulis see bänd meile. Kell kolm oli aeg vahepalaks, milleks olid šampiljoni kastmes makaroonid koos mingite taimedega. Oii see oli hea. Mulle maitses. 

Õhtu üllatus oli see, et ei piirdutud ainult ühe bändiga vaid tuli veel üks. Nemad mängisid sellist noortele rohkem meeldivamat muusikat. Võrrelda võib seda sellega, mida siin nn “sky plus” mängib ning mida sa klubides kuuled. Nemad mängisid pool tunnikest ning siis me tantsisime edasi DJ abiga. Vahepeal tulid eksootilised kokteilid: maasika oma ja virsiku oma. Need olid huvitavad, maasika oma oli parem. 

Anti meile umbes 20 minutit puhkeaega, kui sünnipäeva laps jooksis kõrvaltoast välja ühe totaka mütsiga ja vilkuvate torudega. Kõik said endale mütsid. Keerutati veel seal põranda peal jalga, aga nüüd ainult nende tantsudega, mida tantsitakse igal 15ndal sünnipäeval ning mida teavad kõik…. välja arvatud Marit. Õnneks ei ole ma aeglane õppija vaid sain käigupealt selgeks ning Pilar aitas ka väga palju kaasa. 

Kell viis laulsime sünnipäeva laulu ja üht erilist laulu, mida lauldakse just 15. sünnipäeval. Peo kangelane lõikas tordist tüki ja andis ampsu igale pereliikmele. Enne seda toimus (ainult pereringis, nad seisid ühe laua taga) shampuse klaaside kokkulöömine. 

Peale seda saime meiegi torti, aga mitte seda, mida sünnipäevaline lõikas, vaid meil oli kuut erinevat torti. Mina valisin jäätise tordi, kuna seal ei olnud nii palju dulce de lechet ja vahukoort. Ma oleks magusa üledoosi saanud muidu. Tort söödud, tehti veel viimane tants, aga kuna seal oli ainult 15 inimest, siis meie ei hakkanud enam oma ilusaid tantsu oskusi näitama ja läksime koju.

Oli üks pikk ja tore päev ning ma olen õnnelik, et sain ikka siin sellel uhkel Cumple 15ndal ära käia. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas pulma järelpidu on. 

Vahepeal käisin ka yfu teisel reisil, aga sellest otsustasin mitte kirjutada, kuna me ei teinud just midagi väga põnevat, vaid olime nädala aega ookeani ääres (uskuge mind, see oli väga lahe, aga ma ei oska teile oma emotsioone läbi teksti edasi anda ning ilma nendeta oleks see väga igav jutt) ja külastasime erinevaid randu. See reis oli väga lahe, vaatamata, et ei külastanud just paljusid kohtasid. Selle reisi juures oli tore see, et olime jälle kõik koos ning nalja sai koguaeg ja kõik mõistsid, et meil koos, ei ole KUNAGI igav.

Varsti tuleb ka ainult pildipostitus, (Kuused see on teile! Ma lubasin, et saadn pildid, aga internett oli aeglane ja peale seda ununes)kuna olen turist olnud nii Colonia linnas kui ka suures Montevideos ning tulevad ka YFU reisi pildid! Piltide juurde ikka kirjutan ka midagi, aga mitte palju.

Varsti on ka jõulud tulemas, nii umbes kuus päeva veel ja õnneks ei ole mul jõulu tunnet. Miks õnneks? Ma kardan, et siis tuleks see kaua oodatud koduigatsus peale. Ma väga loodan, et teil tuleb ikka jõuluks lumi maha ning et teil on jõulutunne.

Aga Teile lugejad, soovin ma imeilusaid jõule ning veel huvitavamat uut aastat! 

Kolm ilusat õde!

Terve hostperega.

Igal peol tuleb teha üks vetsuselfie! Tegelikult ei ole ma ausõna ühtegi kilokest juurde võtnud ja näost pontsikuks läinud…😞😳😳😅😅

​​

Bänd number üks. Tean ei ole just kõige parem video, aga mine ei teinud seda videot. Mul oli telefon jälle kuskil mujal.
​

Bänd number kaks.

​​​

Mina tantsima koos hostisaga. Peas on meil need lollakad mütsid.

Kõik koos lollide mütsidega.

Kui kõhud on tühjad, siis mütsi võib ju vahel ära ka süüa.

Meie pildid tegelikult näevad välja sellised😅

Tüdruk kelle sünnipäeval me käisime.

Hasta la vista!