66 päeva lennukini!

Pealkiri tundub tuttav? Jah, mu esimene, täitsa esimene postitus algas sama pealkirjaga ja sama põhjusega. Nimelt istun ma 66 päeva pärast lennukile, sihtkoht on ainult seekord teine. Uruguay asemel tulen hoopis koju tagasi! 

Lugedes mu esimest postitust tulid kohe meelde need ootus emotsioonid ja ärevus. See kui energiline ma olin ja positiivne. Võibolla ma ei kirjuta enam nii energiliselt, aga uskuge mind, see aasta on mulle nii palju energiat juurde andnud ning positiivsusest ja heast tujust mul puudust ei tule. Isegi teistele jagan koguaeg! 

Ütleme nii, et see kümme kuud, mis ma siin olen ja millest kaheksa muideks juba läbi on, on mu elu ühed huvitavamad ja raskemad kuud. Need kaheksa kuud on olnud nii toredad kui ka rasked. Ma olen õppinud tähele panema pisikesi asju ning tundma nendest rõõmu. Ma vist sain aru, mida ma tegelikult soovin, aga ma ei ole veel suutnud välja mõelda, kuidas seda teostada (muidugi ennem on vaja gümnassium läbida.) Ma olen õppinud keelt hammaste taga hoidma, kui vaja ja seda sealt hoogsalt lahti lastma, jällegist kui vaja. Ma olen õppinud inimesi rohkem aksepteerima ning vaatama ka lugu nende nurgast. Ma olen õppinud ennast rohkem tundma ning austama. Ma olen õppinud armastama Eestit nii palju, et tean, et minu koduks on ja jääb Eesti, aga ma tean ka, et soovin näha maailma nii palju kui vähegi võimalik.  Ma olen õppinud naerma südamest. Ma olen õppinud teiste arvamustest mööda vaatama. Ma olen õppinud 1001 asja ning läbi elada saanud 1000000 emotsiooni ning sündmust, mida üks 16 aastane võibolla kogeks alles ei tea millal.

Tõsi on see, et positiivsuse ja rõõmu ja vähese lapselikkusega ning alati naeratades  saab üle kõigest. Kui minul oli siin kurb hetk, siis helistasin peaaegu kohe alati oma empsile. Proovisin algul teha ilusat nägu, aga alati järgnes küsimus “Marit, mis viga on? Kas kõik on korras?” ja juba need pisarad hakkasidki voolama. Siis ma nutsin talle natuke ja tema muudkui ütles, et see on normaalne. 

Näiteks vist oli neli nädalat tagasi, siis kui teine Eesti tüdruk Helena Eestisse sõitis, tuli minul oii kui miinus periood. Mul algas jälle kool ning kui aus olla siis see ei ole mu lemmik koht peale imelist suve. Helena muidugi rääkis, kuidas Eestis jälle olla on ja ta on väga rahul, aga minul ju tekkis ka kohe peale seda koduigatsus ja kui ma järjekordselt (mitte kurbuse pärast) empsile helistasin, siis seekord ta ütles mulle ” Tead Marit, ma saan aru, et sa igatse ja tahad juba koju tagasi, agasul on veel kolm kuud jäänud ja kaks imelist reisi nii, et proovi sa seal mossitada ja mitte nautida oma elu ja pealegi sul ei ole mossitamisest või kadestamiseks mitte mingisugust põhjust ja mõtet, kuna sinu piletid on hoopis juunis ja varem koju tulek on võimatu.” Nii ma siis pidingi oma mossis tuju ära viskama ja uuesti rõõmsa välja otsima, mis muideks mul ka väga hästi õnnestus!

Keel, hispaania keel, tuleb välja mul suurepäraselt! Siin Brasiilias olen saanud parimaid komplimente! “Kus sa pärit oled? Argentiinast? Ei, emmm Uruguayst??” mina muidugi vastates nii ja naa Urguay kohta ja peale seda seletan, et ma Eestist ning et see Euroopas seal põhja pool ja siis tuleb kompliment “Estonia??? Aga sa juu räägid imelist hispaania keelt!” Nii hea on seda kuulda. Tegelikult hispaania keelest saan aru juba kõigest. Ise räägin ära kõik mis vaja ning minu Eesti pere huumorit oskan ka hispaania keeles visata. Aga hispaania keele grammatilise oskuse saame teada mais, kui pean tegema hispaania keele nii suulise kui kirjaliku eksami. Eks näeb kuidas läheb.

Hostperega mul päriselt vedas. Nad mõistavad mu huumorit ning ei solvu selle peale ning mina ei sovu nende huumori peale. Me saame kõik väga hästi läbi ning raske saab olema siit varsti lahkumine. Meil on palju toredaid hetki koos ning neid tuleb veel.

Lahkumisest rääkides. Ma lahkun Uruguayst 19. juunil kell 13.50 ning Eestisse jõuan 20. juuni kell 21.20 nii, et kes lennujaama tahab tulla, olete oodatud! 

Üldiselt saab siit ära minek olema keeruline, kuna maha pean jätma kõik! Oma hostpere, kes on mulle väga kallis, oma sõbrad, kes on saanud mulle veel kallimaks. Mu siinsed sõbrad võtsid mu kohe omaks ja nad on nii nii nii kalliks mulle saanud, et see saab olema niiiiiii keeruline. 

Muidugi olen ma õnnelik, et saan tagasi tulla, aga samas olen ma ka nii kurb, et pean jätma selle elu siin ei tea kui kauaks seljataha. 

Aga ma ei mõtle veel ära minekuni, kuna mul on veel imelised 66 päeva Uruguays, Brasiilias on veel imelised kolm päev ning siis on neli nädalat kooli ja siis tuleb aastalõpu seminaar ning Buenos Airese reis ning siis on veel neli nädalat kooli ja aidaa Uruguay. 

Ma luban, et naudin neid viimast kahte kuud väga ning varsti juba näeme Eestis! Ärge siis ära ehmuge, kui teid põsemusidega tervitan, kuna need on parimad nii nimetatud “jäämurdjad” ja need on kuidagi nii minulikuks saanud.

Panen teile ka paar ilusat pilti mu viimastest päevadest. Pikem blogi Brasiilia nädalast tuleb mingil ajal, kui olen selle jõudnud valmis kirjutada, ei luba midagi, aga loodetavasti järgmisel või ülejärgmisel nädalal! Kindlasti tuleb järgmises postituses hästi palju pilte!

Tegime õdedega neid pilte, kus mängisime, et me ei näinud kui pilti tehti.

Mul tegelikult oli veel kaks pilti mida tahtsin panna, aga internet on liiga aeglane siin ja ma peaks magama minema kuna viie tunni pärast juba äratus ja läheme uudistama Brasiilia esimest pealinna.

Päikest teile ja ilusaid lihavõtteid!



Holaaaaa!

Teate ma olen nii suurest hirmust siin üle saanud! Nimelt aasta tagasi ei meeldinud mulle klassi ees rääkida või publiku ees klaverit mängida. Igakord kui mingi esinemine oli, siis jalad värisesid all ning süda lõi 1500000 lööki sekundis, sõnad läksid sassi või näpud sõrma või käed lödiks. Igaljuhul ma vist sain esinemis hirmust nüüd üle. 

Pühapäeval toimus minu linnas Tararirases nimelt üks 12 tunnine üritus, kus tegelik eesmärk oli tutvustada uutele YFU Uruguay vabatahtlikele, mis on YFU, mis on nende roll, mida teevad vabatahtlikud, mis vabatahtlike gruppidega nad saavad liituda ning arutasime ka, kuidas teha YFU Uruguayd paremaks ning kuidas seda promoda rohkem. 

Mina huvitusin viimasest poolest vähe rohkem, kui esimesest. Igaljuhul ideed jõudsid paberile ja loodame, et mõned isegi teostatakse. Aga see pühapäevane üritus ei aidanud mul hirmust üle saada. 

Järgnevad kolm päeva kutsusid kaks vabatahtlikku mind, Ninat (Saksamaa) ja Fionat (Saksamaa) kaasa tutvustama teistes koolides, mis on YFU ning milles seisneb vahetusaasta ning miks võtta endale üks minusugune majja ja see info ei olnud eesti või inglise keeles, ikka hispaania keeles pidin jutustama. 

Esmaspäev ja esimene kool. Õnneks see kool oli tuttav, nimelt mu enda kool. Astusime kooli ja kes meid esimesena tervitasid olid kaameramehed… hehee… Minuga koos olid veel Nina ja kolm vabatahtlikku (Fiona ei tulnud meiega kaasa). Nimelt oli meile plaanitud interviu koos uudiste kanaliga. Ei oska öelda, kas mõne suurema või pisemaga. Peamise aja rääkisid vabatahtlikud ja siis rääkisime mina ja Nina millised on meie pered siin ja kuidas meil siin läheb. Ikka hästi, ikka hästi, kuidas siis muidu.

Peale seda läksime rääkisime minu koolis õpilastle YFUst. Oli ikka närv sees küll, aga see läks ruttu üle, kui teada sain, et ainult kolm inimest on kohale tulnud. Nimelt ei lubatud kedagi tunnist ära ja siis keegi ei tulnudki. Kurb, aga vähemalt sain harjutada rääkimist.

See läbi, läksime Coloniasse. Seal ootasid meid kaks kolmekümnest inimesest koosnevat gruppi. Oii tuli ikka närv sisse. Nad olid kõik nii sõbralikud ja kuulasid huviga ehk närv läks kiirelt üle. Küsimusi muutkui tuli ja tuli ning nii tore oli nendega rääkida. Eriti tore oli kuulda seda, kui hämmastunud nad olid, et me ennem ei rääkinud midagi ja nüüd teeme esitlusi ja puha. Saime kiita ning kui sassi läks veidi, siis aidati.

Järgneval päeval läksime järgmisesse kooli järgmises linnas. Algusel öeldi, et kaks lendu tulevad eraldi, aga siis öeldi, et oleks lihtsam vist meile, kui need grupid on koos ja me ei peaks rääkima topelt ja nii kogunes sinna ruumi natuke rohkem kui 100 inimest. Kas te kujutate ette seda tunnet, kui pead saja inimese ees rääkima hispaania keeles, millised on erinevused sinu siinse ja Eestis elava pere vahel ning mis erinevused on kahes kultuuris? Just need on need teemad, mida tutvustan mina. 

Esimene lause oli lihtne “Tere, mina olen pärit Eesist, minu nimi on Marit ja olen 16 aastane ning hetkel olen vahetusõpilane Uruguays” ja seda eesti keeles, et tähelepanu äratada. Nende emotsioonid olid nii lahedad. Kõik olid nii vaimustuses, kui me emakeeles rääkisime. See oli minu meelest esitluse parim osa. Ülejäänud oli puhas informasioon ja kogemuste jagamine.

Kolmpäeval külastasime kahte erinevat kooli. Esimeses koolis oli hea lihtne rääkida, kuna ei tundud mitte kedagi. Aga teises koolis oli nii jube, sest endalegi üllatuseks ma teatsin sealt 120 inimesest umbes 25 ja minu jaoks on palju hullem rääkida suure rahva sees, kui ms tean neid inimesi kellele ma räägin. Võõrastele on palju lihtsam seletada. Igaljuhul viimases koolis läks veidi untsu see esinemine, aga üldiselt jäin rahule. 

Ma sain peaaegu üle hirmust rääkida rahva ees. Loomulikult, kui uuesti pean esinema, tuleb närv sisse, aga see ei ole enam nii suur. Oli üks mega tore kogemus ning kui vähegi saaks läheks veel.

Tervitan teid Brasiiliast!!