Minu nimi on… Hola ma olen… Nimi on… nimi, nimi, nimi. Siia tulekust saati olen kuulnud nii palju erinevaid nimesid. Alustame aastaalguse seminaariga, kus kuulsin 50 erinevat nime. Õnneks nendega oli lihtsam, jäid lihtsasti meelde ja nimesildid aitasid kõvasti kaasa. Peale seda läksin ma uutesse trennidesse. Õnneks tennises oli ainult 5 uut nime, lihtne. Võrkpallis oli umbes 14 uut nime, noo sain ka hakkama. Järgneval päeval läksin kooli. Ma ei oskagi öelda paljud inimesed mulle oma nime ütlesid.
Mul läks nii kaua aega, et jätta meelde oma klassikaaslaste nimed. Miks? Neid oli nii palju ja need ei ole Euroopalikud. Minu jaoks olid need haruldased. Ma polnud enamus nimesidki kuulnud.
Piinlikusega võin tunnistada, et peale kahte kuud ei teadnud ma ühe poisi nime (tegelikult oli neid kindlasti rohkem). Tema nimi oli Fabrizio. Ei ole juu tegelikult nii keeruline või mis? Ta on meie klassi kõige lühem, vähemalt poistest ning miskipärast hakkasin mina teda kutsuma chicito’ks, mis tähendab pisikest. Natuke piinlik oli, kui nad said aru, et ei tea ta päris nime ja siis nad käisid ja küsisid (minu klassi poisid ja ka tema), et mis ta/mu nimi on ja sellest oli kasu. Lõpuks jäi meelde.
Kõige populaarsemad poiste nimed on: Ignacio, Agustin, Juan, Nicolas, Martín (ainuke lihtne nimi) ja Pablosid on ka täitsa mitmekd ning Facundo. Kõige populaarsemad tüdrukute nimed on: Catalina, Agustina, Cecilia, Luciana, Valentina.
Panite tähele, et tüdrukute nimedes on kõigil üks ja sama lõpp? Peaaegu alati lõppevad siinsete tüdrukute nimed -ina, -lia, -ana, igaljuhul lõppeb see a-ga. Poiste nimedel on ka sarnane lõpp, aga ainult tähe kaupa ja see on o või n. Niimoodi nad siin mängivad nimedega. Nagu näiteks: Agustin-Agustina, Martín-Martina, Luciano-Luciana.
Neil kõigil on ka hüüdnimed. Peaaegu mitte kedagi ei kutsuta oma nime järgi. Pilar-Pili, Igancio-Nacho, Cecilia-Chechu/Ceci, Agustina-Agus, Valentina-Vale, Nicolas-Nico, Catalina-Cata, Luciano-Lu/Lucho, Luciana-Lu, Emanuel-Ema. Kõigil on hüüdnimed, kõigil.
Kuna siin lõppevad tüdrukute nimed tavaliselt A tähega (väljaarvatud mu hostõdede nimed), siis mul juhtus üks naljakas lugu. Nimelt nimi Marit on väga haruldane siin ja meie perekonna tuttav ütles mulle, et ma peaksin nime ära vahetama, kuna nimi Marit lõppeb T tähega. Samas mu hostõdede nimed lõppevad ka kaashäälikuga aga need ei ole sulghäälikud, need on ilusad ja helisevad r ja s (s küll ei helise aga on ilusam kui t). See naine ütles veel, et paneme mulle nimeks Maria või Mari või hoopis Mariana, aga kindlasti ei saa ja ei tohi see olla Marit. Minul jäi selle peale suu lahti ja ülejäänud õhtu ma lihtsalt imestasin, et kuidas Sa saad üldse inimesele nii öelda ja mitte ainult öelda, vaid ka teda ülejäänud õhtu kutsuda Mariks…
Üldiselt ei taha inimestele mu nimi väga meelde jääda ning võrguvõistlustel ja väljas käies, kus kohtun inimestega, kellega igapäevaselt ei suhtu olen Estonia, sõpradele olen ikka Marit. Mind on kutsutud siin veel Mari, Maria, Marta, Mariann, Mariana, vist rohkem ei olegi. Aga need, kes mu nime ei tea või lihtsalt ei oska seda öelda olen ma Estonia, mis mulle isegi meeldib. Ma reageerin sellele palju kiiremini, kui Maritile, sest Maritile on sarnaseid nimesid ja hüüdnimesid palju rohkem, kui Estoniale.
Tean, et mu pealkiri ja tekst ei käi kohe üldse kokku, aga mul ei tulnud ka ühtegi paremat ideed.
Päikest Teile sinna kaugele!
marituruguays 