October | 2016 | marituruguays

Heyy!!!

Minu kaks kuud on siin täitunud, kaheksa veel minna!

Keelega on juba parem. Ma saan hispaania keeles rääkida lihtsamaid asju ning vaielda oskan ma jalgpalli teemadel ka, mis on siin väga vajalik. Aru saan ma juba palju rohkem, aga samas on ka päevi, kus ei mõista midagi ja on päevi, kus saan rääkida nii palju, kui jaksan (kuigi see on väga vigane keel mul hetkel veel, aga küll see õigekeel ka varsti tuleb) ja aru saan peaaegu enamusest. Ehk siis on häid ja halbu päevi.

Jalgpall on siin põhiteema, mille ümber keerleb kõik. Iga Uruguay inimene oskab öelda, kas talle meeldib Nacional või Peñarol, need on kaks kõige populaarsemat Uruguay jalgpalliklubi. Mulle meeldib Peñarol ning mul on väga hea põhjus selleks! Peñarol on kollane ja must ning minu lemmik värv on kollane, sellepärast meeldib mulle Peñarol. Olen hea põhjuse endale välja mõelnud jahh? Tegelikult on parem põhjus ka, kuna mu siinsele perele meeldib Peñarol, siis mulle meeldib ka Peñarol.

Ükspäev koolis, kui jällegi oli kaks vabatundi keset päeva, mängisin koos klassivendadega lauatennist. Vaidlesime jälle jalgpalli üle, neile ikka üldse ei meeldi, et ma olen Peñaroli fän. Vaidlesime juba jumala pikalt ning siis ütles üks klassivend, et ei sulle peab meeldima Nacional ja viskas mind lauatennise palliga, mis maandus minu silmas. Sellepeale hakkasin mina nii kõvasti naerma, sest see oli nii naljakas, kui väga nad soovivad, et mulle meeldiks Nacional. Tegelt ta ausõna ei soovinud, et see pall mul silmas lõpetaks, aga tal oli liiga täpne käsi.

Hetkel meenub mul kaks naljakat juhtumit keelega. Esimene toimus umbes nädal tagasi, kui olime lõpetanud õhtusöögi ning mu hostisa küsis, kas ma magustoitu tahan, muidugi ma tahan! Vastasin talle enda arust, et jaaaa, jäätist! AGA tegelikult vastasin jaaaa, külmkapp! Külmkapp on hispaania keeles helador ja jäätis on helado. Pole ime, et sassi läheb. Me siin sööme jäätisit hostisaga võidu. Ta koguaeg imestab, kuidas ma suudan nii palju jäätist süüa ja siis ma ikka alati seletan, et ta peaks nägema kuidas mu vanemad vennad jäätist söövad!

Teine juhtum oli nii, et hakkasime hostõega kooli minema ning mina otsisin taga oma koolikotti. Küsisin siis õe käest, et kas sa tead kus mu koolikott on ja ta vaatas mind lollaka näoga ja küsis üle, et mida ma otsin. Mina ikka järjekindlalt, et koolikotti otsin ja siis näitasin näpuga tema koti peale ning tema hakkas südamest naerma!! Nüüd oli minu kord teda lollaka näoga vaadata ja siis ta selgitas, et mina muudkui korrutasin, et kus mu nuga on ja kus mu nuga on kuigi tegelikult otsisin koolikotti. Hispaania keeles on cuchillo nuga ja mochila koolikott.

Kooliga on nii, et ma ikka üldse ei mõista, kuidas siin õppimine käib, kuna siin ei ole nädalat, kus toimuksid KÕIK tunnid. Iga nädal on mõni õpetaja puudu või õpilased otsustavad, et õpetaja andis liialt õppida ning meie klass nüüd sinna tundi ei lähe (seda viimast varjanti on juhtunud kolm korda mul). Mina teen kaasa ainult keemias, matemaatikas, kunstis ja inglise keeles. Ülejäänud tundides ma lihtsalt istun või mängin trips-traps-trulli ja vaidlen kaheksate üle või õpin sõnu. Kaheksate üle vaidlen sellepärast, et nad siin teevad kaheksaid nii, et joonistavad kaks palli üksteise otsa ning see on nii naljakas. Nad ei tõmba ühe joonena kaheksat. Siis ma vaidlengi klassivennaga, et minu kaheksa on ilus ja tema oma kole ja tema väidab vastupidist.

Neljapäeval oli mul võimalus minna Uruguay versus Venezuela jalgpalli mängu vaatama! See oli lihtsalt võimas! Staadionile kõndides müüdi iga nurga peal Uruguay lippe, koondisesärke, mütse, siniseid parukaid, tehti näomaalinguid, kõike, et sa näeksid välja nagu Uruguay fän! See ühtsuse tunne, mis väljakul oli sarnases laulupeoga. Uruguay lõi kolm väravat ning see kui värav löödi, milline pidu staadionil lahti läks see oli lihtsalt võimas! Uruguay võitis selle mängu 3:0 ning peale mängu staadionilt välja minnes oli linnas selline pidu! See oli uskumatu kogemus! Mulle nii meeldis! Järgmine mäng Uruguays on novembri alguses vist ning meil on plaanis minna sinna koos perega! Kas pole mitte imeline!?

Ma pole kunagi elus nii tihti jalgpalli vaadanud! Iga nädalavahetus me vaatame laupäeval koos noorema hostõega, kuidas tema poiss mängib jalkat ning pühapäeviti vahel vaatame ka, kuidas mu vanema hostõe kutt jalkat mängib. Tegelt on see tore, kuna iga mängu juurde käib mate ja puuviljad või küpsised ning ilus ilm ja hea tuju.

Pühapäeval käisin esimest korda rannavollet see aasta mängimas. Nii mõnus ilm oli, mitte ühtegi pilve ning 22 kraadi sooja. Meil läks tegelikult hästi, me küll ei tulnud esi kolmikusse, aga vähemalt oli tore! Ma olin terve päev päikese käes ning õhtuks olin tomat valmis. Pool päeva olime liivaväljakutel võrku mängimas ning teisel poolel läksime päris randa. Rannas läks siuke veesõda lahti! Vesi ei ole veel väga soe, aga põhjamaalasele ei ole see ka enam külm. Mu hostõde hüppas mulle selga ning siis hakkasin mina vee poole kõndima, ta tahtis küll maha algul tulla, aga ma ei lasnud. Olin põlvini vees ja siis oli ta mul nagu takjas selja peal kinni ja kohe üldse ei tahtnud maha tulla. Hehhe mina olin tark ja viskasin selili ning ta oli üleni vees ja läbimärg! Hehhe ma olen ikka tore inimene!

Täna jäid mul esimesed kaks tundi ära, kuna füüsika õpetajat ei olnud ning eile oli meil vaba päev, kuna siis avastati Ameerika. Täna mängis Uruguay Columbiaga. Mäng algas kell 17.30 ning kool veel käis, AGA kuna on jalgpall siis viimased kolm tundi jäeti ära ja kõik vaatasid koolis jalgpalli või läksid koju seda vaatama. Direktor ostis ka saiakesi meile ning nii me vaatasemiga seda jalgpalli teleka ees maas istudes ja matet juues ja saiakesi süües. Lõpp seis jäi 2:2.

Mul on olnud väga toredad kaks kuud siin ja parim osa on alles veel ees SUVI! Suvevaheajani on jäänud täpselt kuu!

Kirjutan varsti jälle, aga seni adios!

Minu tavalised hommikud koos mate de té’ga.