Koduni on ainult kolm nädalat (ja tegelikult +4 pärva)

Mul on jäänud siin elada veel nii vähe. Ma küll ei sure, aga minu siinne elu siin kaugel saab läbi. Jah, ma võin siia tagasi tulla, aga see ei ole siis samasugune. Tagasi tulles ma ei ela enam siin, vaid ma olen külastaja. Ma tean, et ma soovin siia tagasi tulla, aga ma ei soovi siin elada. 

Tagasitulek kodumaale on üks raskemaid aegu vahetusõpilaste jaoks, vähemalt mina arvan nii. Eestist lahkudes ütlesime nägemiseni oma peredele ja sõpradele, aga see oli teistmoodi nägemiseni, sest me teadsime, et aasta pärast on nad ikka siin. Aga kui mõelda hetkesse, kui pean ütlema siin nägemiseni või hoopis hüvasti? Me ju tegelikult ei tea kuna või kas me üldse neid inimesi, keda me siin kutsume sõpradeks ja teiseks pereks, üldse rohkem näeme. See ongi nii raske selle lahkumise juures, et me ei tea. Vähemalt mina ei tea.

Nädal tagasi ütlesin ma head aega 40 inimesele ning need olid raskemad “head aega” minu elus. Valetan, kõige raskem head aega oli 1,5 aastat tagasi, aga see ei puutu hetkel teemasse. Ma ütlesin head aega kõigile vahetusõpilastele ning te ei kujuta ette, KUI raske see oli. Isegi tagasi mõeldes tulevad mul pisarad silma. Ma nutsin kogu selle aja, kui pidime hüvasti jätma ning see oli nii raske.

Jah tõsi, mõndadega me veel näeme. Näiteks juuli lõpus lähen ühe Soome tüdruku sünnipäevale ning siis näen veel kuut vahetusõpilast ning arvatavasti kohtume veel peale seda, sest Soome ja Eesti on nii lähestikku. Samas lubasime Itaalia tüdrukuga, et kindlasti peame vähemalt ükskord aastas kokku saama ning Saksa kutt ja Taani kutt lubasid mind külastada ning Skandinaavia omad nii samuti (emme ausõna kui nad tulevad, siis ma eelnevalt ikka täpsustan ja küsin, kas sobib), aga need on ainult lubadused ja neid oli veelgi rohkem, kes keda külastab ja kuidas ja millal. Aga kas me ka need teoks viime, on juba meie enda teha. 

Mõeldes sellele, mis ootab mind kolme nädala pärast on nutt juba kurgus. Ma tean, ma pean olema rõõmus ja nautima ja ma ausõna teen seda, aga ma ei saa vaadata tõest mööda. Kolme nädala pärast ütlen ma kõigile siin head aega ning ei tea kui kauaks. Mulle üldse ei meeldi öelda head aega ning siin ma sain aru, et minu jaoks adiós on üks raskemaid sõnu, mida öelda. 

Muidugi olen ma õnnelik, et saan koju, sest ma igatsen oma perekonda ja sõpru väga, aga samas koju tulek on minu aasta lõpp, sest ma ei saa kunagi tagasi seda elu, mis mul siin hetkel on. Ma olen väga tänulik kõigile, kes mind siia aitasid ning suur aitäh neile ning mul on hea meel, et valisin selle tee. See aasta on mind muutnud veidi ning nüüd on maailma mu ees lahti. Nii lihtne on nüüd minna ükskõik mis riiki Euroopas, sest igalpool on mul sõber/ tuttav ees ning neid tutvusi ei võta mult keegi ära. Ja mul on ka teine riik, mida võin kutsuda oma teiseks koduks, aga mis jääbki teiseks koduks, sest minu jaoks on ikkagi Eesti kodu ja selleks ka ta jääb. 

Lõpetuseks veel pilt koos vahetusõpilastega 🙂

Nüüd saan öelda, et olen käinud ka Brasiilias.

On aeg rääkida minu Brasiilia reisist! Mul päriselt ei ole olnud eelneva kahe nädala jooksul aega istuda maha ja kirjutada. Väga vabandan. 

Brasiilia oli imeline! Päriselt ka see oli nagu unenägu! 

Reis algas meil laupäeva õhtupoolikul ning kell 1 öösel maandus lennuk peal nelja tunnist sõitu Salvadori, mis oli Brasiilia esimene pealinn. Sõitsime veel kaks tundi bussiga põhja poole ning jõudsime hotelli nimega Costa do Sauípe. 

Costa do Sauípe on üks ala (ma ei teagi kuidas seda nimetada), kus on seitse erinevat hotelli, keskplats koos pubi ja pisikeste riidepoekestega, imeilus rand ja sportimiseks erinevad platsid (jalgpall, korvpall, tennis, võrkpall ja jõusaal). 

Ma ei oska kirja panna, mida me tegime, aga ma räägin lühidalt erinevatest asjadest ja lisan siis hästi palju pilte. 

Hotell oli väga erinev sellest, millistes ma eelnevalt olen ööbinud. Mitte sisekujunduselt, aga just süsteemi poolest. Näiteks söök. Söök on kohe hinnas ning sa lähedki restorani ja sööd ning oi oi kui palju on süüa. Iga toidukorra juures (hommikusöök, vahepala, lõunasöök, vahepala, õhtusöök ja peale õhtusööki sai veel öösel ka sööma minna) on sul Rootsi laud ehk siis süüa on oi oi kui palju. Õnneks vahetati igapäev mõningaid asju menüüs ning sa ei saanud ära tüdineda, sest iga päev oli midagi uut. 

Erinev oli veel see, et sul oli sada viis huvitegevust mida teha. Sa said tantsida zumbat, teha aeroobikat vees, tantsida erinevaid tantse muru peal, kell seitse oli alati jalka, kes soovis sai minna, päeval olid erinevad võistlused ehk siis töötajad tegid sinu päeva toredamaks ning sa ei pidanud igavusse surema päikest võttes, vaid kui sul igav oli siis sa ühinesid mingi grupiga. Mina tegin kaasa ühe korra aeroobikat ja ühe korra zumbat ning ma ei surnud igavusse, mul oli väga tore! Teeksin seda reisi veel korra või kaks kui vähegi võimalust oleks.

Rannas sai võtta ka surfitunde, mida mina väga ära kasutasin. Igal hommikul oli kohal seal. Nii lahe on see surfamine, mulle ikka väga meeldib. Kahju, et Eestis seda teha ei saa. 

Mul olid väga toredad õpetajad ning alati oli hästi lõbus, sest olgem ausad brasiilastega on raske mitte nalja saada ning raske mitte rääkida. Kõik õpetajad rääkisid hispaania keelt ning nii oli suhtlemine lihtne. Raske oli lihtsalt neile selgeks teha, et ma ei ole Urugauyst pärit vaid elan tegelikult Eestis, sest nende hispaania keel oli ainult suhtlustasandil ja siis nad ei saanud aru kui minagi vigu tegin või midagi sellist ning arvasid, et räägin väga hästi hispaania keelt.

Igal õhtul oli keskväljakul mõni bänd ning kõik õhtud käisime neid kuulamas. Kõik õhtud välajarvatud viimasel õhtu oli selline rahulik muusika koos kitarri ja laulja ja rütmilööjaga ja viimasel õhtul oli samba õhtu ning nii lahe oli vaadata, kuidas nad tantsisid ja kui energilised nad olid. 

Kahel päeval läksime ka Costa do Sauípest välja ka. Kolmapäeval käisime kilpkonni vaatamas. Seal oli üks projekt, kus proovitakse suurendada kilpkonnade ellujäämis protsenti, vähemalt kuni vette minekuni. Sel päeval oli väga eriline päev, kuna kilpkonnad olid juba munadest välja tulnud ning nüüd oli aeg nad liiva seest välja aidata ja peale seda vette lasta. Nii ma saingi katsud pisikest kilpkonn ning vaadata kuidas nad üritavad vette jõuda. Kõik kilpkonnad jõudsid vette, viimast kahte ainult aitasime natukene.

Neljapäeval käisime Salvadoris ning mina sain kultuurišoki. Nimelt elas seal kolm millionit inimest, millest kaks elas punkades ehk siis tervelt kaks kolmandikku linnast olid puntkad ja minu jaoks oli see uskumatu, kuidas inimesed elavad. Muidugi vanalinna osa oli väga ilus ning kirikud olid vaatamist väärt. Sõitsime seal linnas hästi palju bussiga ringi, kõndisime ainult kaks tunnikest vanalinnas ringi ning ma võin öelda, et nägin päris palju sellest linnast ning linn on vaatamist väärt ning pani mind veidi mõtlema jälle, kuidas elavad inimesed ning, et kõik ei ela ilusas roosade mullidega maailmas. 

Kõik teised päevad veetsime hotelli alas ning laupäeval kell kaheks õhtul hakkasime tagasi lennujaama poole sõitma ja kell üks öösel tuli juba lennuk siia Uruguaysse tagasi ning üllatuseks leidsime, et siit oli ära kadunud ilus suvine soojus ja kohale jõudnud talv. 

Nüüd aga pildid 🙂

Sellised vetsud olid siis kilpkonnade juures

Kilpkonna linnas

Brasiilia päike oli tugevam kui arvasin ning enne esimest surfitundi pandud päiksekaitse ei aidanud väga midagi ning õhtuks olingi üks tomat valmis

Emme, issi ma hakkasin palvetama!

Nende lintidega on oma lugu ka. Neid jagati peaaegu igalpool (hotellis mitte) ja mõndades kohtades tasuta ja mõndades mitte. Igaljuhul sa pead selle kuhugile külge siduma ning iga kord, kui teed sõlme pead soovima ning sa pead tegema kolm sõlme ehk siis sa saad soovida kolm soovi.

Selles valgustatud terrasil esines igal õhtul bänd ning rahvas kuulas ja/või tantsis

​​

Sellistes majades siis elavad Salvadoris inimesed ja selliseid maju oli see linn täis

Olen erinev ja tegin lipsu oma lindile, mitte ei jätnud seda niisama lahti.

Minagi sain oma lindi seotud 🙂

Ma ikka algul üritasin olla normaalne, aga ei tulnud välja ning jätkasin sellisena nagu tegelikult olen 🙂



Mul kahjuks Salvadori linna pilte väga palju pole, kuna sel ma kartsin, et see varastatakse ära ning kuna mu hostpere tegi fotokaga pilte, siis ei pidanud seda vajalikuks ka. Nüüd aga need pildid on ühe kõvaketta peal ning see on hetkel mu hostõega kaasas ning ei saa sealt pilte võtta. Väga vabandan.

Selle “mütsiga” on ka tore lugu. Kuna mu näonahk põles ikka väga korralikult ära ning ei talunud enam päikest, siis pidin ostma endale mingi nokamütsi taolise asja ja mulle nii meeldis see, et selle mütsiga sai endale krunni ja hobusesaba teha ning müts ei seganud sind üldse.

Sellek korraks siis vist ongi kõik. Ma ausõna kirjutan varsti jälle 🙂