Minu tegevused novembrikuus

Suvi on käes ning kui nüüd täiesti aus olla, siis mul ei ole õrna aimugi, mida oma vabaajaga teha. Mul on mõningad mõtted, nagu näiteks külastada teisi vahetusõpilasi ning näha seeläbi võimalikult palju Uruguayd, kas pole mitte hea idee? Aga see ei juhtu see kuu ning ilmselt ka mitt järgmine kuu, kuna järgmine kuu on üks nädalane reis koos YFU’ga ja üks vist nädalane reis ka hostperega ja peale seda tulevad juba jõulud.
Aga see postitus ei ole selleks, et rääkida mida ma teen suvel, vaid see on sellesks, et rääkida, mida olen teinud. Tegelikult juhtub iga päev midagi, sest iga päev algab uus seiklus. Aga nüüd ma tulistan teile oma tegevused novembri kuus.

6. November 

Minu päev algas väga, väga vara. Nimelt pidin ärkama kell pool seitse hommikul, kuna läksime vaatama rallit ning see toimus Marcedeses, kuhu sõitsime 2,5 tundi. Mina ei teadnud algul, et lähme vaatama, kuidas autod mööda ringrada kihutavad, vaid teadsin ainult seda, et me lähme vaatama autosid. Mõtlesin, et see on lihtsalt autodekokkutulek, aga ei, see oli päris ralli! 

Te oleks võinud näha minu nägu, kui ma mõistsin, et see pole mingi vanade autode kokkutulek. Ma särasin nagu väike laps!

Sel päeval oli väga palav, umbes 35 kraadi sooja. Müts ja päiksekaitse olid kohustuslikud. Õnneks ei olnud me päevotsa lauspäiksese all, vaid nad on siin targad ja võtsid telgi kaasa, mille all oli hea istuda. Ma ei mõtle telgi all seda matkatelki, vaid seda suurt, kuhu saab laua ja toolid panna.

Terve päeva veetsime Mercedeses autosid vaadates ning see oli nii lahe. Mu lemmik päeva osa oli see, kui tuli jäätisemüüa ja karjus ,,Jäätised!”. Jäätis ei ole ammu nii hästi maitsenud, kui sel palaval päeval. 

​​
​Viimasel pildil näete autosid, mida nimetame siin fuscadeks (ma ei ole kindel kuidas seda kirjutatakse) ning nendega on siin samasugune mäng nagu kollase auto mäng, et saad inimest lüüa, kui seda autot näed.

Järgnev nädal peale 6. novembrit

Kuna järgneval nädalal oli veel viimast nädalat kool ja kõigil olid viimased eksamid, siis ma lugesin raamatut ning veetsin kodus aega. Ma ei mäleta, et oleksin midagi erilist teinud. 

11-13 novemer

Igas linnas tehakse kevade auks pidu nimega Fiesta de la primavera, mis tähendab kevadpidu. Meie linnas toimus see 11-13 november. Mina elan väikses linnas, aga see pidu oli mega suur. Ma ei kujuta ette milline see pidu mõnes suuremas linnas võib veel olla.

Igaljuhul esimene päev 11 november. Olid missivalimised (muideks mind kutsuti järgmise aasta missivalimistele, aga ma olen juba siis Eestis tagasi) ning peale seda tulid erinevad bändid esinema ja peale esinejaid lasti autodest muusikat ja pidutseti tänaval edasi. See oli väga lahe õhtu…. vähemalt nii ma kuulsin. Mina esimesel õhtul ei osalenud, kuna umbes 20 minutit enne pidu lendas mulle midagi silma. Sellest tuli nii suur allergilinereaktsioon, et mu silm oli väga punane ja ma ei suutnud seda enam lahti hoida. Kas pole mitte kurb? Ma olin küll kurb ja suundusin koju magama. 

Teine päev 12. november toimus linnas suur rongkäik. Osa võtsid kõik koolid, lasteaiad, trennid, töörühmad, kõik vähegi grupid, mida sa kujutada võid. Rongkäik kestis umbes kolm/neli tundi ning peale seda tulid jälle erinevad esinejad. Mina suundusin koos teiste võrgutüdrukutega ühele sünnipäevale. Sünnipäev oli tore ning tantsida ja süüa sai palju. Sünnpäevalt lahkusime umbes kell kolm ja suundusime tagasi kevadpidustuste juurde, kus bändid olid lõpetanud laulmise, aga autodest tuli ikka muusika ja inimesed tantsisid edasi. 
​ 

Kolmas päev, 13. november oli ekstra rongkäik ainult autodele (ma ei oska seda seletada, aga piltide pealt näete). Peale rongkäiku tuli audasustamine kõige uhkemate osalejatele rongkäigus. Auhinnad said ka kõige noorem ja kõige vanem osaleja. Peale autasustamist räägiti veel mõned tänukõned ja siis olid viimased kaks esinejat ja pidu oligi läbi.

Tore nädalavahetus oli, mulle väga meeldis. Huvitav aga selle nädalavahetuse juures oli see, et üritus ei maksnud mitte sentigi. Sa said minna ja kuulata tasuta. Maksma pidid ainult siis, kui süüa tahtsid või kui tahtsid karussellidega sõita, kõik esinejad olid tasuta.

14-24 november

Iga päev ma tegin midagi, see ei olnud midagi suurt, aga vähemalt ei olnud mul igav.
14. novembril läksime Chechu (klassiõde) juurde basseini. Seal oli mina, Pili (mu hostõde), Agustina (Pili sõbranna) ja Nina (vahetusõpilane Saksamaalt). Veetsime toreda pärastlõuna seal besseini ääres mõnuledes ning küpsiseid süües. Õhtul läksime kõik koos parki ja jõime matet. Selline ilus rahulik päev.

Teisipäeval sain sõbraga kokku ning sõime pargis jäätist ja rääkisime niisama elust ja erinevustest Eestis ja siin. Ma olin õhtul enda üle nii uhke, kuna rääkisime umbes neli tundi ja AINULT hispaania keeles. Kas te mõistate? Ma olen arenenud kõvasti! Ma saan juba räägitud ja arutletud hispaania keeles.

15. novembril läksime mina, Pili, Chechu ja Agus vaatama jalgapalli võistlusi. Olid saalijalgpalli võistlused. Erinevus on see, et plats on palju väiksem, mängijaid on neli pluss väravaht, vahetusi minu meelest sai teha rohkem kui kolm ning poolaeg kestab 20 minutit. Esimene mäng oli väga igav, aga teine lõppes 4:4 viigiga ja siis tulid penaltid ja oiii kui närvesööv see oli. Ühes tiimis mängis mu hostõe Soli poiss ja loomulikult me olime tema poolt ning nemad ka õnneks võitsid!

16. november ei teinudki ma midagi, olin kodus. Peale siestat läksin jooksma ja muidugi olid mul võrkpalli ja tennisi trenn sel päeval.

Reedel läksime mina ja Pili tema poisi juurde, kuna ma olen juba ammu tahtnud kuulata, kuidas ta kitarri mängib. Seal oli Nacho (Pili poiss) ja Lucho (mu klassivend) ja meie. Jõime matet ja nemad mängisid kitarri, sõime saiakesi ning rääkisime juttu. Nad tahtsid kuulda, kuidas mina klaverit mängin ja tegid nalja et, lähme tuppa seal on klaver. Pika veenmise peale olin ka nõus mängima ning siis ma ütles noo lähme ja nemad ei saanud aru, kuhu me nüüd läheme ja ma selgitasin, et klaverit mängima. Nemad hakkasid naerma ja ütlesid, et see oli nali Nachol ei ole klaverit. 

Meil tuli juttu ka jõuludest ning ma rääkisim neile, et see aasta ei ole jõulud minu jaoks jõulud, kuna esiteks ei ole siin lund, teiseks ei pane nad jõulupuud üles, kolmandaks ei käi päkapikud ning neljandaks söövad nad siin perega lõunat ja siis minnakse randa. Peale seda hakkas Lucho rääkima, et ei siin on ikka korralik paks lumi, vaata seal ja ma olin nii segaduses, et mis asja ja siis ta seletas, et seal klaveri kõrval kohe (kujutletav klaver ja kujutletav lumi). Nii me naersimegi terve pärastlõuna ja nemad muudkui norisid mind. 

Õhtul toimus saalijalgpalli finaal ning muidugi olime suundumas seda vaatama. 40 peeso eest (umbes 1,2 eurot) sai vaadata palju. Nägime palju väravaid, penalteid ja kaklust. Nad olid seal platsi peal nii vihased, et käsi ei suudetud tagasi hoida, sõimamine käis koguaeg ja oii kui palju kaarte nad jagasid. Igaljuhul jube kole mäng oli, aga siin nad ongi sellised ning pealegi oli finaal, mis on eriti tähtis.

18. novembril läksin vaatama, kuidas Tararirase pisikesed tüdrukud võrkpalli mängivad ja võib öelda, et arenemisruumi on veel küll, aga kõige hullem ei olnud. Võitsid mõned mängud ja kaotasid mõned. Võistlustelt sain koju alles kell seitse õhtul ning siis magasin tunnikese. Kell kümme läksime Cecilia (võrkpalli trennist üks tüdruk) sünnipäevale. Tore, armas istumine oli.

19. novembril läksime hostperega randa ning sõime seal lõunat. 

20. novembril läksin koos Ninaga Coloniasse. Tegelikult pidi meid olema kolm, aga Helene (Soome vahetusõpilane) arvas, et läheme neljapäeval ning seetõttu, kui ma talle helistasin, ta magas ning ei jõudnud bussile. Kõndisime Ninaga Colonia vahel 14 km ja sõime jäätist, vaatasime vanalinna ning käisime shoppamas. Meil on järgmiseks korraks ka juba plaanid tehtud ning siis külastame muuseume ja muid vaatamisväärsusi.

Teisipäeval ma magasin, käisin trennides ja hostemaga ning Piliga kõndimas. Ma olin sellest eelmise päeva kõndimisest ikka nii väsinud, pluss teisipäevane sport ning sellepärast olin õhtuks laip valmis.

Komapäeval ehk eile läksime võrgutüdrukutega randa, mina, Pili, Titi, Ana ja Catalina. Nemad läksid randa ratastega 21 km, aga minul oli hommikul kella üheksast kuni poole üheteistkümneni hispaania keele tund ning peale seda alles sõitma hakkamine oleks olnud enesetapp, kuna oli lauspäike. Niisiis nemad alustasid sõitu pool kümme ja mina sain autoga randa. Sõime seal lõunat ning peesitasime päikese käes. Mina olin tubli ja ei põlenudki ära! Panin endale kaks korda päikesekaitset ning ei olnud õhtuks nagu tomat.

Täna käisin hommikul tennise trennis ning õhtul on perekondade vahelised võrkpallivõistlused. 

Sellised ongi olnud minu siinsed tegevused sel kuul. Esimene pool sellest kuust oli veidi igav, kuna kõigil oli veel kool ja eksamid, aga mina ei pidanud neid keelebarjääri tõttu kaasa tegema. Teine pool on juba parem, tegevusi jagub igaks päevaks ning ilmad on juba ilusamad ja soojemad ning saab hakata suve nautima!

Ma tean ma lubasin, et tuleb palju rutem see postitus, aga tegemist on palju olnud ning igakord, kui olen tahvelarvuti kätte võtnud, et kirjutada, on midagi vahele tulnud. Ma märkasin ka seda, et ma pean palju rohkem pilte tegema, kuna mul ei ole apsoluutselt pilte. Peab parandama ennast!

Aga järgmine postitus tuleb tähelepanekutest ja faktidest siinsest elust ja ma luban, et tulrb enne järgmist reedet! Senikaua nautige talve, kui see ennast jälle ilmutab.

Kolm kuud on täitunud!!

Kolm kuud täis. Kas te mõistate seda, et minu aastast on juba kolm kuud läbi? Kui mõelda tagasi neile kolmele kuule, on aeg möödunud kiirelt. Ma olen jõudnud teha nii palju, areneda hispaania keeles väga palju ning ma olen muutnud oma mõtlemist ja ka väärtusi. 

Kolm kuud tagasi istusin ma lennukile. Kolm kuud tagasi olin ma see rõõmus laps lennujaamas, kes ei suutnud oma seikluse algust enam oodata. Kolm kuud tagasi pakkisin ma oma kohvrit ja võtsin kaasa liiga palju komme ja liiga vähe riideid. See kõik oli kolm kuud tagasi.

Kui aus olla ma väga ei mõelnud enne juulit oma vahetusaastale, sest ma ei tahtnud luua illusioone ja nendes pettuda. Ma olen alati olnud see tüdruk, kes ütleb: ,,Aga mina tahan!” ja peale seda leidnud viisi, kuidas teha seda, mida ma tahan. Ma ei mõelnud sellele enne, kui raske see aasta on. Mina mõtlesin hoopis, kui lust ja lillepidu see aasta võib olla. See aasta on seda mõlemat. 

Selle kolme kuu jooksul olen õppinud väärtustama oma kodumaad, perekonda, Eesti komme (need on lihtsalt parimad, siin nii häid komme ei leidu), elama üks päev korraga (vat selle saavutuse üle olen uhke), ennast ületama, olen saanud üle kartusest rääkida võhivõõrastega… Ma olen õppinud nii palju eluks vajalikku. 

Eesti on looduse poolest väga ilus maa ning selliseid vanalinnu nagu on Tallinna vanalinn siin ei leidu. Kui sa sõidad Eestis autoga ringi on sul tore aknast välja vaadata, siin esimene tund on tore, ülejäänud kole igavad. Muidugi ei saa mainimata jätta Eesti parke ja metsasid, parke kus tehakse sporti. Mainimata ei saa ka jätta kui head on Kalevi kommid ja Raksi jäätis, neid ma igatsen ja kui odavalt saab shoppamas käia. 

Mul on nii tore ja toetav pere Eestis! Ausõna Mario, Marek ja Martin, ma igatsen teie lolle nalju! Enne vahetusaastat tegite mu viimase kuu seal Eestis ikka väga toredaks: ,,Kas seal üldse elekter on?”, ,,Kuidas palmilehele kirjutamine käib?”, ,, Mitu kartulit täna maksid, et skypeda saad?”, ,,Seal ju polegi üldse raha, makstakse kartulitega!”, ,,Neil liiga palju loomi, kindlasti lähed orjaks.” ja mu lemmik isa lause, kui poolteist aastat tagasi lepingut sõlmisime: ,,Oota, kahe hoiatuskirja peale saadetakse koju, abielluda ei tohi ja rasedaks jääda ka mitte, aga kui ta siis rasedaks jääb, kas siis on üks hoiatuskiri ja teise raseduse peale saadetakse koju?” Mu pisike venna Maku, kes pole enam nii pisike. Ausõna ma skypen perega peaaegu iga nädal, aga igakord teda ekraani juures ei ole ja vahepeal jumpsib ka internett, et saame ainult rääkida, aga pilti ei näe. Nii siis juhtuski, et nägin Makut üle kahe kuu vist esimest korda ja see põrnikas ostus vahepeal kasvama hakata. Ta juba suure poisi nägu, masendav. Peale nelja venna on mul veel mega lahedad vanemad, kes toetavad mind sealt kaugelt nii kuis jaksavad! Aitäh mu perekond te olete super pere, kellega koos ei ole igav, kuna te lihtsalt ei oska seda keelt seal hammaste taga hoida.

Olen õppinud elama päev korraga. Eestis mõtlesin peaaegu alati kolmapäeval juba reedesed plaanid välja. Siin on see võimatu! Kui keegi teeb plaani reedes peäeva peale ja on kolmapäev, siis seda tavaliselt ei toimu. Vahepeal ei tea ma hommikulgi, mis õhtul toimub. Sünnipäevad teatatakse eelmisel õhtul, et homme kell kümme minu juures. Sa ei saa siin lihtsalt plaane teha, kuna inimesed teevad plaane teisiti, nad teevad plaane kaks tundi varem, kui hästi läheb viis tundi varem ning mulle meeldib see. Siin mul ei ole võimalust elada tulevikus, et ohh ma juba tahaks reedet või järgmist kuud, ei! Siin ma elan olevikus ja ma ei saa elada tulevikus ning see on nii hea. Mul on ainult aasta, tegelikult mitte aastatki, kümme kuud ja ma ei saa raisata seda aega tulevikus elamisele.

Kui ma hetkel kardaks veel rääkida võhivõõrastega, siis mu elu oleks siin üpriski võimatu. Enam mitte väga, aga kaks kuud tagasi oli see aeg, kus ma rääkisin võõrastega igapäev, ma käisin isegi ühe tüdruku sünnipäeval keda ma ei teadnud ja soovisin ikka ilusti õnne ka! Ma olen leidnud siin sõbrad, kes olid algul võhivõõrad, kuid nüüd on väga head sõbrad. Ma olen ka saanud kartusest üle, mida teised ometi arvavad… Las nad arvavad, mida tahavad! Mina olen siin ainult aasta ja ma käitun nii nagu ma tahan. Ma vahepeal olen täielik energiapommist päike ja natuke blond ka, aga see mulle meeldibki, sest nii olen ma õnnelik ja ausõna ka teiste päev on kohe parem ja naljakam. Kindlasti naeravad nad minu üle mu keele apsude pärast ning ka selle pärast, kuidas ma ennast koguaeg vigastada suudan- küll on näpp paistes, siis sinine, siis on kael nii kange, et vasakule ei saa vaadata ja siis istun ma autos liiga kaua ja jalad lähevad krampi ja siis ma kisan seal autos, et appi ma ei jõua enam istuda. 

Võibolla, kui olen rääkinud sõprade, perega, võib tunuda, et see aasta on ikka üks suur lust ja lillepidu. Ja kool on mul juba viimased peaaegu kaks nädalat läbi, enne seda ka nagu väga ei õppinud koolis midagi. Muideks tänasest algas ametlikult mul suve vaheaeg, mis kestab kuni märtsini!! Tagasi lihtsa elu juurde. Kodus ma tööd ei tee, kui siis koristan natuke ja panen nōud pesumasinasse, nädalavahetuseti olen sõpradega, istume kas kellegi juures või lähene klubisse. Ainuke raskus tundub olevalt keel ja see on ikka paras pähkel! Eriti veel minevik, on ikka jube inimene, kes mõtles selle käänamise ja mieviku välja hispaania keeles! Aga tegelikult, ei ole see aasta nii lihtne midagi. 

See võibolla ei ole füüsiliselt raske, aga see on vaimselt väga raske. Kord sa mõtled, et on alles elu, siit küll lahkuda ei soovi, aga kord sa mõtled, et pekki küll mida ma teen siin kaugel, palju lihtsam oleks ju Eestis olla. Vahepeal tuleb ka koduigatsus nurga tagant välja ning nendel hetkedel on ikka raske, aga järgmiseks päevaks on see mul üle läinud. Muidugi oleks palju lihtsam, kui ma oleks Eestis, aga nüüd ma mõistan miks ma tegelikult selle teekonna ette võtsin! Ma tahtsin oma rutiinist välja saada. Ma elasin eelnevad vähemalt neli aastat rutiinis. Hommikul kooli, siis muusikakooli, siis trenni, siis koju õppima/telekat vaatama ning siis magama- need olid minu viimase nelja aasta tavalised koolipäevad. Nüüd mul pole õrna aimugi, mis järgmine aasta saab. 

Ma sain oma rutiinist välja, ma saan siin uue keele, uue maailma pildi, ma kasvan suureks siin. See on tsipa hirmutav, kuna see kõik juhtub nii ruttu. Ma ikka tahaks olla see kolme aastane tüdruk, kes vaidleb vanematega, mida hommikul selga panna. 

See kolm kuud on juba muutnud mind, mida see aasta siis teha võib? See kolm kuud on muutnud mind avatumaks, rõõmsamaks, mõistvamaks- kokkuvõttes mulle meeldib mu uus mina ja ma tahan olla nagu need inimesed siin, lihtsalt chill ja grill ja elu on lill. Nad ei põe siin kooli pärast väga, nad võtavad elu lihtsana, nad ei mõtle endale liigseid probleeme, nad on vabad.

Kokkuvõteks pikast jutust lühike. Mulle meeldib siin, jahh see aasta on raske ning ma loodan, et läheb emotsionaalse poole poolt lihtsamaks, aga ma teadsin, et see ei ole lihtne aasta, muidgi ma igatsen Eestit, aga ma ei soovi veel tagasi tulla, ma olen juba hetkel muutunud ja ma muutun kindlasti veel selle aasta jooksul. 

Hetkel tuli veidi mõtisklev ning võibolla tundub veidi kurb tekst, aga ärge muretsega ma olen rõõmus päike edasi, nii sa mind ju vanaema raamatus kujutlesid, Päikseplikana. Mul läheb hästi ning enam ma ei vaiki hispaania keeles, vaid pusin ja räägin.

Lähiajal on tulemas veel kaks postitust ning üks on minu tähelepanekutest siin ja teine on millega olen hakkama saanud nendel viimastel nädalat. 

Päikest teile! 

Üks ilus pilt teile lõpetuseks, mille tegin nädal tagasi peale rallit! Järgmises postituses teen ka sellest päevast rohkem juttu!

Üks imeline nädalavahetus!

Tegelikult oli see postitus mul juba nädala aega valmis, aga ma ootasin pilte. Ise ma pilte seal ei teinud, kuna esiteks olen ma natuke laisk ja teiseks kui inimene käib kaameraga koguaeg ringi ja pildistab kõike, siis on juu palju lihtsam temalt küsida. Ta lubas, et paneb need pildid dropboxi ja jagab neid meie kõigiga, kes seal reisil olid, aga mida ma siiani ootan on pildid.

Minu päeva algas väga vara. Kell oli neli, kui äratuskell helises ning aeg oli takso tellida. Ööbisin sel ööl oma hostõe korteris Montevideos ning tänu sellele ei pidanud ootama bussijaamas kolme tundi vaid sain magada neli tundi mugavas naris. Montevideosse sõitsin juba eelmisel päeval. 
Neljapäeva hommikul kell pool viis olin bussijaamas ning seal kohtusin teiste vahetusõpilastega, kes tulid ka sellele reisile. Me ei olnud väga jutukad, kuna väga paljud olid magamata ning kell pool viis hommikul on sul suur soov magada, kui oled ärganud 20 minutit tagasi. 

Buss väljus kell viis hommikul San Gregoriosse ning sõit kestis kuus tundi! Peaaegu kõik magasid bussis. Sõitsime umbes 450km läände ning maastik ei muutunud kohe üldse. Vaatad aknast välja näed kuidas lehmad rohtu söövad, vaatad tunni pärast välja ikka näed lehmi ja vahel, kui hästi läheb hobuseid ja lambaid. Metsi siin ei ole ja kui on siis on need istutatud. On küll metsatukkasid aga need on nii pisikesed. Ehk siis sa vaatad aknast välja ja mida sa näed on karjamaad, muud väga midagi. Kahte järve nägin ka! 

San Gregoriosse jõudsime 11 ajal ning siis liikusime oma laagripaika. Meil oli väga ilusa laagripaik. Seal oli viiesed majad, kus igas majas oli ülemine korrus, kus said magada, alumine korrus, kus oli vets, duširuum, köök ja kaks voodit veel. Väljas oli kõigil koht, kus liha küpsetada ning laud, kus süüa ning laud oli katuse all, mis on pluss punkt vihmase ilmaga!  

Meie majakesed väljaspoolt.

Ilmaga meil üldse väga vedas. Kõik päevad olid 23-28 kraadi sooja ning lauspäike! Öösel oli küll veidi külm, aga see ei seganud meid. 

Peale laagripaika jõudmist oli aeg lõunat süüa. Iga maja seisis enda eest, et nad söödud lõunal saaks ning meie sõime esimesel päeval riisi koos maisi ja munaga (mis on siin peaaegu igapäevane toit), liha me ei viitsinud küpsetada. 

Ma elasin koos kahe Soome tüdrukuga ja kahe Saksamaa tüdrukuga. Nad on väga toredad ning järgmine reis, mis on 6-12 detsember, plaanime jälle kui vähegi saab, siis ühes toas olla! Hetkel suhtleme peaaegu igapäevaselt edasi ning plaanime ka suvel üksteist külastada!

Milla (Soome), mina, Helene (Soome), Rabea (Saksamaa) ja Carina (Saksamaa)
Lõunasöök söödud, nõud puhtad ja laud koristatud oli aeg minna ja avastada San Gregoriot! San Gregorio on väga armas väike linnake. San Gregorio on tuntud oma seinamaalingute poolest. Peaaegu kõikide majade peale oli midagi joonistatud. See linn on värvide rohke, kohe väga värvide rohke!

Tänava maalingud…

Lõunasöögid valmistas iga maja endale ise, meie kõik valminud söögid olid väga ahvatlevad ja maitsvad. Hommikusöögiks oli tavaline sai, magusad ja soolased saiad ja puuvili ning see oli yfu poolt ostetud va puuvili,  need pidime ise ostma. Õhusöögi valmistasime kogu punt (25 õpilast) koos ning see oli mega lahe, mulle nii meeldis. Esimesel õhtul valmistasime pasta ja teisel õhtul liha (assado, seda valmistatakse siin iga nädalavahetus) ja salat.

Esimesel pildil meie teine lõunasöök, teisel meie esimene lõunasöök, komandal on mie valmistamise protsess ja neljandal on esimese õhtusöögi valmistamine.

Peale hommikusööke oli meil esimesel hommikul mäng nimega võimatu missioon, aga see ei olnud võimatu, me tegime selle ära. Seal oli ülesanded nagu näiteks: 

• Kõik peavad joonistama oma jala paberile, ühele suurele ja ainult ühele poole
• Kõik peavad oskama eesti keeles öelda aitäh, täna on ilus ilm, loodan, et ei hakka sadama ja tere päevast
• Pidime muutma ühe populaarse laulu sõnad San Gregorioga seotuks.
• Kõigil pidi olema päike käepeal
• Sarnane lause nagu musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga või anna üks õlu üle Ülo õe õla, aga ainult hispaania keeles.
• Neid oli veel, meil oli 13 ülesannet, aga ma ei hakka kõiki üles loendama.

Teisel hommikul pidime lavastame ette nähtud stseene, mis olid seotud vahetusaastal võimalikult tekkivate probleemidega. Lavastama pidime need hispaania keeles! Mis kui ausolla polnudki nii keeruline, keel on kõigil väga palju arenenud ning kõik juba ka räägivad, mõned soravamalt, mõned mitte nii soravalt.

Kolm päve, kolm pärastlõunat ning kolm korda rannas ehk siis me veetsime kõik pärastlõunad rannas! Esimesel päeval toskisime lihtsalt palli, katsusime natuke vett, mõned julgmad läksid ka ujuma. Teisel päeval ujusid kõik, kuna ilm oli väga kuum 28 kraadi ja lauspäike. Õhtu poole mängisime võrkpalli kohalikega ning kuna mina ei mahtunud yfu tiimi, (nad võtsid kõik pikkad poisid ainult, aga ma olen juu lühike tüdruk) siis ma mängisin ühe kohaliku tiimiga. Mulle nii meeldisid poiste näod, kui nad said aru, et ma oskan mängida. See oli lihtsalt parim! Igakord kui ma punkti tegin, siis nad elasid ja hõiskasid kaasa ning siis kui nemad ei võitnud, siis nad tunnistasid, et vajavad mind. Sain oma tunniajalist kuulsust nautida! Kolmandal päeval mängisime jalgpalli ja ujusime. Mina jäin kõigega väga rahule ning teeksin seda kõike uuesti kui saaks.

Linna uudistamas

Sissi (Soome), Selene (Itaalia), Diana (Šveits), Sophie (Saksamaa) ja mina!

Hommikul vara reisi alguses: Diana, mina ja Helene

Esimene õhtu Diana ja mina.

Välja ei saa jätta ka päikseloojangu pilte!

​

Seal kasvasid väga armsalt puud vees.

Üks pilt ka lihtsalt rannast. Koerad on siin igalpool, see on tavaline siin.

Tegelikult on kõik pildid palju parema kvaliteediga, aga siin nad paistavad palju halvemad. Võibolla kuna mu internett on aeglane. Ma loodan, et teile meeldis lugeda ja pilte näha ning uus postitus on juba tulemas neljapäeval. 

Nautige lund ja minge kelgutama!