Ma olen elus ja terve!

Ma tean, ma tean. Pole ammu kirjutanud ja jaganud Teiega oma tegevusi ja kogemusi, aga ma ei ole ka midagi erilist teinud. Ma naudin siin suve nagu naudivad seda kohalikud. Mis see tähendab? Kohe räägin lähemalt.

Päevad lähevad nii kiiresti ning APPI jaanuar on juba läbi! Jube, kui ruttu see kuu möödus. See kuu enamus ajast elasin rannamajas, mis on mega mõnus. Ma armastan seal elada, sest ma ärkan hommikul kell kümme ja siis lähen võtan rannas päikest, kuni kella üheni umbes (kui ärkan hiljem siis ei lähe randa). Kell üks, pool kaks sööme lõunat. Siis ma molutan natuke aega, või magan siestat ning umbes viie kuue aeg lähen sõidan rattaga ranna teise otsa ning mängin õhtu otsa võrku ja suhtlen inimestega. Tundub igav või liiga rutiinne? Ei uskuge mind see ei ole igav! Võrkpall on see, mida mulle meeldib teha ning ma olen õnnelik, et saan seda mängida siin palju. 

Võrkpallist rääkides, on mul olnud siin kolmed võistlused see kuu. Esimesed võistlused olid 7. jaanuaril ning need me võitsime ära!!!! Teised olid 21. jaanuaril ning seal meil läks ka hästi, aga poodiumile kahjuks ei jõunud ning 22. jaanuaril olid meil kolmandad võistlused ning seal oli 31 võiskonda ja meie jäime jagama 5-8 kohta. Minu meelest pole paha.

Eestis olles teadsin, et üks asi mida soovin kindlasti proovida, on surfamine ning teate mida ma tegin 10. jaanuaril?????? Ma käisin SURFAMAS! Ma isegi jäin püsti mõned korrad ning see oli nii lahe! Kõige parem sõit oli siis, kui me hostõe Pilariga sama laine peal püsti jäime ja lõpuni sõitsime. See oli parim. 

Vahepeal sõitis Pilar ära Euroopat avastama. Tema läks kuuks ajaks Inglismaale vahetusõpilaseks. Talle väga meeldib! Eelmine nädalavahetus käis ta Amsterdami külastamas ning järgmine nädalavahetus läheb Pariisi uudistama. Tagasi tuleb ta 19. veebruaril.

Mul on siin juba pool aega täis tulnud ning ma ei suuda uskuda, kui kiiresti see aeg siin lendab!? Sest mul on siin olla veel 4,5 kuud ja ma olen olnud siin juba 5 kuud ja kolm nädalat. See aeg läheb nii kiiresti. 28-29 jaanuar oli meil keskaastaseminaar, kuhu kogunesid jällegist kõik vahetusõpilased. Rääkisime probleemidest ja rõõmudest, naljakatest juhtumustest, perekondadest, sõpradest, kuidas keelega läheb ja kuidas seda paremaks saada ning rääkisime ka, mis saab edasi. Millised on need viimased viis kuud siin.

Meile öeldi, et viimased kuud lähevad veel kiiremini kui läksid eelmised. Kui meile enamustele tundus kool algul igav ja selline koht, kus pigem ei viitsiks olla, kuna sa lihtsalt ei saanud midagi aru, siis meile räägiti, et enam ei ole nii. Meil hakkab kool 10. märtsil (vist) ning meile öeldi, et siis me tahame kooli minna, kuna me saame aru, meil on sõbrad seal ning meil on seal tore. Mul ei olnud kool vastumeelne. Ma tahtsin sinna minna, mis sest et seal vahel oli veidi igav. Nüüd, kui kuu aja pärast algab kool, olen ma õnnelik, et saan sinna tagasi minna,sest mu uudisimu tapab. Ma tahan teada palju olen arenenud ning palju ma nüüd asjadest aru saan. Aga samas olen ka veidi kurb, kuna suvi on läbi ja see tähendab, et ainult kolm kuud on mul siin veel elada.

Ma rääkisim oma emaga ükspäev ning just tema oli see, kes ütles: ,,Marit sa pole jälle ammu kirjutanud”. Ma vastasin talle, et mul ei ole midagi erilist teinud ning ei ole millest kirjutada. Rääkisime edasi ning iga natukese aja tagant ta ütles mulle, et näed jälle üks postitus ja see on huvitav ja sellest võiksid kirjutada. Eks ma siis nüüd üritan neid postitusi jälle rohkem teha. 

Päikest teile sinna talvesse ja mõningaid pilte lõppu. 

Kas pole mitte ilus päikseloojang kala püüdmiseks

Käisin üks päev kala püüdmas ning sain kaks kala!

Enne Pili minekut tegime talle üllatuspeo! Nii armas minu meelest.

Peol olid Inglismaa muffinid

Ühed suuremad võistlused, kus käinud olen ning üks palavaimaid päevi, kus mänginud olen, aga ühed õnnelikud tüdrukud, kes soovivad mängida.

Selle palli sain vist kätte, aga ega ma kindel ei ole.

Rõõmsad näod ootamas finaal mängu 22. jaanuaril

Vahetusõpilastega Montevideos. Shana(Šveits), Sissi(Soome) ja Aissa(Saksamaa)

Üks imeline päikseloojang reede õhtul.

Jõulud ja aastavahetus! 🎁🎄🎉🎊

Ma loodan, et teil olid ilusad jõulud ning uue aasta võtsite suure peoga vastu! Minul olid väga teistsugused jõulud ning aastavahetus oli ka palju rahulikum, kui eelnevatel aastatel.

Minu jõulud algasid 23. detsembril, kui tegime võrgutüdrukutega jõulupeo. Saime kokku kell üheksa õhtul ning algatuseks rääkisime maast ja ilmast ning umbes kell 11 õhtul läksime ujuma basseini ning mängisime seal võrkpalli. Vees on võrkpall veelgi toredam. Umbes kell pool üks sõime õhtusöögiks hamburgereid ning juttu jätkus veel kauemaks. 

Kellele kingitust teha, saime loosiga ning mina pidin tegema Pilarile (oma õele). Temaga oli selline huvitav lugu, et kuna me saime teada sõnumiga, kellele peame kingid tegema, siis see app pani veidi pange sel päeval ning Pilar sai kingi nii minult kui ka Catalinalt ning üks tüdruk jäi kahjuks ilma. 

Tegelikult Pilar andis  ühe oma kingi ära loosiga. Minu kink oli number üks ja Catalina kink oli number kaks. Kirjutasime paberi peale numbrid ja kortsutasime paberid ära ning siis võtsid mõlemad loosi. Pilarile jäi minu kink ja Helena sai Catalina kingi.

Kell kolm öösel tuli meil hea idee, et kui me siin niimoodi edasi lihtsalt räägime, siis jääme me kõik magama ning me võiksime minna kuhugile. Mõeldud tehtud, kuna oli reede siis klubis Mojito on pidu. Mõte oli muidugi palju lihtsam, kui teostus. Olime Chechu juures ning ta elab linnast väljas ehk meil oli vaja transporti. Takso oleksime saanud alles kella kuueks hommikul, tuli midagi paremat välja mõelda. Skeemisime pikalt ning lõpuks tuli meile järgi ühe võrgutüdruku poisssõber ning viis meid ära, aga kuna autos ei olnud kohti, siis me istusime kasti (siin on kõigil kastiga autod). 

Kluppi sisse saamine ei olnud just lihtsaim saavutus minule ja Pilarile. Kuna meie läksime õhtu alguses basseini äärde, olid meil jalas plätud ning tavalised riided. Riietel polnud häda midagi, aga need plätud. Turvamehed pidasid meid kinni ning ütlesid, et nendega me sisse ei saa. Meie siis ikka seletasime ja palusime ning natukese aja pärast öeldi meile häid jõule ja see on viimane kord, kui teid nendega sisse laseme. 

24. detsember!!!!!

Kas mul oli jõulutunnet? Ei. Kas raadiost tuli jõululaule? Ei, siin kuulsin ma kaht jõululaulu ainult terve detsembri peale! Kas me tegime midagi sarnast Eesti jõuludega? Kuuse panime püsti 8. detsembril, jõuluküpsiseid tegim 23. detsembril. Minu pakk jõudis ka Eestist ning seal olid piparkoogid sees! Terve mu siinne pere maitses neid ja ainult hostisale meeldisid, ülejäänud ütlesid, mmm päris hea, aga rohkem ei soovi. Nad on siin viisakad ning ei ütle, et neile ei maitse, vähemalt minu asjade peale.

Kokkasime peaaegu terve päev koos õdedega. Mina tegin trüfleid ning õed tegidi mingeid kooke ning muid delikatess sööke. Päeva jooksul kogunes kuuse alla üpriski palju kinke. 

Kell kümme tulid meile külla vanaisad ja vanaemad ning tädi koos kahe lapsega ning veel üks tädi koos mehega. Meid ei olnud palju. Otseselt jõulusööki ja sellist õhtusööki mida ette kujutada võid ei olnud. Laual oli kooke, pirukaid, krõpsu, võileibu, erinevat sorti liha, mis oli väikesteks tükkideks lõigatud, isegi lehma keel oli. Hästi palju erinevaid sööke oli, aga samas neid pirukaid ja kooke sööme vahepeal ka igapäevaselt nii, et eriline oli ainult lehma keel, mis muideks ei ole rõve, aga ega see nüüd hea ka ei olnud. Võib öelda, et on söödav aga rohkem ei võta. 

Kell 00.00 hakati rakette laskma ning sooviti alles siis häid jõule. Peale seda saime kingid kätta. Mina sain pinali, kaks pluusi, käeketti, rätiku ja šokolaadi. Kingituste jagamise juures oli huvitav see, et ei mingeid luuletusi ega laulmist. Hõigati nimi ja anti kink kätte. 

Umbes kell kaks öösel läksime mina, mu kaks õde ja üks nõbu Tararirasesse peole. See oli täpselt nagu fiesta de la primaveral ehk kevad peol. Inimesed kogunesid parki, oli kõva muusika ja tantsiti. Igaljuhul oli jälle üks tore õhtu ning sellised peod on siin ainult jõuludel ja esimesel jaanuaril ning seda ei leia sa Euroopast, vähemalt mitte Eestist. See on üks osa siinsest kultuurist. Koju jõudsime kell kaheksa hommikul. 

Kell 12 pidime üles ärkama, kuna meil oli lõunasöök, jõululõunasöök. Sinna tulid kohale kõik lähisugulased ehk vanaemad, vanaisad, onud, tädid, nende lapsed ja nende laste lapsed. Igaljuhul oli meid palju. Sõime asadot (mis on liha), riisi, tomati ja kurgi salatit ehk siis tavalist pühapäeva toitu. Magustoiduks oli kook koos jäätisega. Kell neli lõppes söömine ning meie, kes olid õhtul Tararirases läksime üks kaks kolm magama ning magasime paar tundi ja uimasime ülejäänud õhtu kodus ringi ja kell üksteist läksime voodisse tagasi. 

26. detsember ei ole siin punane päev ehk siis ei olnud midagi. Inimesed läksid tööle ja meie tegelesime kodus oma asjadega.

Aastavahetus ja hola 2017!

31. jaanuaril oli meil lõunasöök koos Pilari poisssõbra Nacho perega. Peale seda veetsime pärastlõuna rannas. Õhtul kell seitse helistasin oma vanematele Eestisse, et soovida head uut aastat.

Kell kümme hakkasime sööma. Aasta viimasel õhtul on neil siin kombeks süüa ainult võileibu, hästi palju erinevaid võileibu. Nii me siis sõimegi erinevaid võileibu, mis olid muideks väga head. Südaööl, kui aasta number vahetus, ei läinud me vaatama ilutulestikku, vaid soovisime lihtsalt head uut aastat. Kell 00.45 läksime alles ilutulestikku vaatama. Mina, mu õed ja nõbu istusime koos kõlariga auto kasti ning panime muusika põhja ja hakkasime ranna poole sõitma. Siin ei ole kombeks sõita kohe sihtpunkti,  vaid tiirutada niisama mööda linna. Nii siis me sõitsimegi kümme minutit mööda linna ning kõiki keda nägime soovisime head uut aastat. 

Kell üks öösel oli mul lõpuks tunne, et see õhtu ei ole tavaline õhtu vaid on ikka aastavahetus, kuna siis algas ilutulestik. Miks kell üks öösel mitte kell kaksteist? Siin elab palju argentiinlaseid ning Argentiina on tund aega taga ning sellepärast on traditsiooniks saanud lasta rakette hoopis kell üks öösel. Tiirutasime autoga veel tunnike ning pöördusime randa  tagasi. Meiega oli ühinenud veel Nacho koos kitarriga. Mul oli imetore õhtu rannas koos õdede, nõoga ja Nachoga. Me laulsime ja rääkisime kuni hommiku kella viieni. 

Mul ei olnud suurt pidu aastavahetusel (oli hoopis esimesel jaanuaril), aga selle eest oli väga tore õhtu koos toredate inimestega. Üldse olid mul väga teistsugused jõulud ja aastavahetus. Täpselt vastupidi minu meelest. Tavaliselt on aastavahetusel üks suur pidu ja jõulud rahulikud, aga siin nii ei olnud. 

Ma loodan, et Teie nautisite oma pühi ning jäite rahule, kuna mina jäin väga rahule. 

Ilusat uut aastat! Loodame, et tuleb parem, kui eelmine. Mitte, et sellel eelmisel midagi viga oleks olnud, aga alati saab juu paremini.

See puu oli täpselt minu pikkune, koos selle lauaga, mis seal all on.

Nii nagu Eestis, nii ka siin ei püsi meie kuusepuu püsti

Jõuluküpsised

Eesti kommid, trüflid, küpsised ja kook- väikene osa meie jõululauast.

Üks jubedamakd puid mida siin nägin…

Vasakult paremale: Pilar, Nacho, Anaís (nõbu), Sol, Emanuel (Soli poisssõber) ja mina. See pilt on tehtud 25. detsembri hommikul kell kuus või umbes mingil sellisel kellaajal.

23. detsembri õhtusöök koos võrgutüdrukutega.