Minu tegevused novembrikuus

Suvi on käes ning kui nüüd täiesti aus olla, siis mul ei ole õrna aimugi, mida oma vabaajaga teha. Mul on mõningad mõtted, nagu näiteks külastada teisi vahetusõpilasi ning näha seeläbi võimalikult palju Uruguayd, kas pole mitte hea idee? Aga see ei juhtu see kuu ning ilmselt ka mitt järgmine kuu, kuna järgmine kuu on üks nädalane reis koos YFU’ga ja üks vist nädalane reis ka hostperega ja peale seda tulevad juba jõulud.
Aga see postitus ei ole selleks, et rääkida mida ma teen suvel, vaid see on sellesks, et rääkida, mida olen teinud. Tegelikult juhtub iga päev midagi, sest iga päev algab uus seiklus. Aga nüüd ma tulistan teile oma tegevused novembri kuus.

6. November 

Minu päev algas väga, väga vara. Nimelt pidin ärkama kell pool seitse hommikul, kuna läksime vaatama rallit ning see toimus Marcedeses, kuhu sõitsime 2,5 tundi. Mina ei teadnud algul, et lähme vaatama, kuidas autod mööda ringrada kihutavad, vaid teadsin ainult seda, et me lähme vaatama autosid. Mõtlesin, et see on lihtsalt autodekokkutulek, aga ei, see oli päris ralli! 

Te oleks võinud näha minu nägu, kui ma mõistsin, et see pole mingi vanade autode kokkutulek. Ma särasin nagu väike laps!

Sel päeval oli väga palav, umbes 35 kraadi sooja. Müts ja päiksekaitse olid kohustuslikud. Õnneks ei olnud me päevotsa lauspäiksese all, vaid nad on siin targad ja võtsid telgi kaasa, mille all oli hea istuda. Ma ei mõtle telgi all seda matkatelki, vaid seda suurt, kuhu saab laua ja toolid panna.

Terve päeva veetsime Mercedeses autosid vaadates ning see oli nii lahe. Mu lemmik päeva osa oli see, kui tuli jäätisemüüa ja karjus ,,Jäätised!”. Jäätis ei ole ammu nii hästi maitsenud, kui sel palaval päeval. 

​​
​Viimasel pildil näete autosid, mida nimetame siin fuscadeks (ma ei ole kindel kuidas seda kirjutatakse) ning nendega on siin samasugune mäng nagu kollase auto mäng, et saad inimest lüüa, kui seda autot näed.

Järgnev nädal peale 6. novembrit

Kuna järgneval nädalal oli veel viimast nädalat kool ja kõigil olid viimased eksamid, siis ma lugesin raamatut ning veetsin kodus aega. Ma ei mäleta, et oleksin midagi erilist teinud. 

11-13 novemer

Igas linnas tehakse kevade auks pidu nimega Fiesta de la primavera, mis tähendab kevadpidu. Meie linnas toimus see 11-13 november. Mina elan väikses linnas, aga see pidu oli mega suur. Ma ei kujuta ette milline see pidu mõnes suuremas linnas võib veel olla.

Igaljuhul esimene päev 11 november. Olid missivalimised (muideks mind kutsuti järgmise aasta missivalimistele, aga ma olen juba siis Eestis tagasi) ning peale seda tulid erinevad bändid esinema ja peale esinejaid lasti autodest muusikat ja pidutseti tänaval edasi. See oli väga lahe õhtu…. vähemalt nii ma kuulsin. Mina esimesel õhtul ei osalenud, kuna umbes 20 minutit enne pidu lendas mulle midagi silma. Sellest tuli nii suur allergilinereaktsioon, et mu silm oli väga punane ja ma ei suutnud seda enam lahti hoida. Kas pole mitte kurb? Ma olin küll kurb ja suundusin koju magama. 

Teine päev 12. november toimus linnas suur rongkäik. Osa võtsid kõik koolid, lasteaiad, trennid, töörühmad, kõik vähegi grupid, mida sa kujutada võid. Rongkäik kestis umbes kolm/neli tundi ning peale seda tulid jälle erinevad esinejad. Mina suundusin koos teiste võrgutüdrukutega ühele sünnipäevale. Sünnipäev oli tore ning tantsida ja süüa sai palju. Sünnpäevalt lahkusime umbes kell kolm ja suundusime tagasi kevadpidustuste juurde, kus bändid olid lõpetanud laulmise, aga autodest tuli ikka muusika ja inimesed tantsisid edasi. 
​ 

Kolmas päev, 13. november oli ekstra rongkäik ainult autodele (ma ei oska seda seletada, aga piltide pealt näete). Peale rongkäiku tuli audasustamine kõige uhkemate osalejatele rongkäigus. Auhinnad said ka kõige noorem ja kõige vanem osaleja. Peale autasustamist räägiti veel mõned tänukõned ja siis olid viimased kaks esinejat ja pidu oligi läbi.

Tore nädalavahetus oli, mulle väga meeldis. Huvitav aga selle nädalavahetuse juures oli see, et üritus ei maksnud mitte sentigi. Sa said minna ja kuulata tasuta. Maksma pidid ainult siis, kui süüa tahtsid või kui tahtsid karussellidega sõita, kõik esinejad olid tasuta.

14-24 november

Iga päev ma tegin midagi, see ei olnud midagi suurt, aga vähemalt ei olnud mul igav.
14. novembril läksime Chechu (klassiõde) juurde basseini. Seal oli mina, Pili (mu hostõde), Agustina (Pili sõbranna) ja Nina (vahetusõpilane Saksamaalt). Veetsime toreda pärastlõuna seal besseini ääres mõnuledes ning küpsiseid süües. Õhtul läksime kõik koos parki ja jõime matet. Selline ilus rahulik päev.

Teisipäeval sain sõbraga kokku ning sõime pargis jäätist ja rääkisime niisama elust ja erinevustest Eestis ja siin. Ma olin õhtul enda üle nii uhke, kuna rääkisime umbes neli tundi ja AINULT hispaania keeles. Kas te mõistate? Ma olen arenenud kõvasti! Ma saan juba räägitud ja arutletud hispaania keeles.

15. novembril läksime mina, Pili, Chechu ja Agus vaatama jalgapalli võistlusi. Olid saalijalgpalli võistlused. Erinevus on see, et plats on palju väiksem, mängijaid on neli pluss väravaht, vahetusi minu meelest sai teha rohkem kui kolm ning poolaeg kestab 20 minutit. Esimene mäng oli väga igav, aga teine lõppes 4:4 viigiga ja siis tulid penaltid ja oiii kui närvesööv see oli. Ühes tiimis mängis mu hostõe Soli poiss ja loomulikult me olime tema poolt ning nemad ka õnneks võitsid!

16. november ei teinudki ma midagi, olin kodus. Peale siestat läksin jooksma ja muidugi olid mul võrkpalli ja tennisi trenn sel päeval.

Reedel läksime mina ja Pili tema poisi juurde, kuna ma olen juba ammu tahtnud kuulata, kuidas ta kitarri mängib. Seal oli Nacho (Pili poiss) ja Lucho (mu klassivend) ja meie. Jõime matet ja nemad mängisid kitarri, sõime saiakesi ning rääkisime juttu. Nad tahtsid kuulda, kuidas mina klaverit mängin ja tegid nalja et, lähme tuppa seal on klaver. Pika veenmise peale olin ka nõus mängima ning siis ma ütles noo lähme ja nemad ei saanud aru, kuhu me nüüd läheme ja ma selgitasin, et klaverit mängima. Nemad hakkasid naerma ja ütlesid, et see oli nali Nachol ei ole klaverit. 

Meil tuli juttu ka jõuludest ning ma rääkisim neile, et see aasta ei ole jõulud minu jaoks jõulud, kuna esiteks ei ole siin lund, teiseks ei pane nad jõulupuud üles, kolmandaks ei käi päkapikud ning neljandaks söövad nad siin perega lõunat ja siis minnakse randa. Peale seda hakkas Lucho rääkima, et ei siin on ikka korralik paks lumi, vaata seal ja ma olin nii segaduses, et mis asja ja siis ta seletas, et seal klaveri kõrval kohe (kujutletav klaver ja kujutletav lumi). Nii me naersimegi terve pärastlõuna ja nemad muudkui norisid mind. 

Õhtul toimus saalijalgpalli finaal ning muidugi olime suundumas seda vaatama. 40 peeso eest (umbes 1,2 eurot) sai vaadata palju. Nägime palju väravaid, penalteid ja kaklust. Nad olid seal platsi peal nii vihased, et käsi ei suudetud tagasi hoida, sõimamine käis koguaeg ja oii kui palju kaarte nad jagasid. Igaljuhul jube kole mäng oli, aga siin nad ongi sellised ning pealegi oli finaal, mis on eriti tähtis.

18. novembril läksin vaatama, kuidas Tararirase pisikesed tüdrukud võrkpalli mängivad ja võib öelda, et arenemisruumi on veel küll, aga kõige hullem ei olnud. Võitsid mõned mängud ja kaotasid mõned. Võistlustelt sain koju alles kell seitse õhtul ning siis magasin tunnikese. Kell kümme läksime Cecilia (võrkpalli trennist üks tüdruk) sünnipäevale. Tore, armas istumine oli.

19. novembril läksime hostperega randa ning sõime seal lõunat. 

20. novembril läksin koos Ninaga Coloniasse. Tegelikult pidi meid olema kolm, aga Helene (Soome vahetusõpilane) arvas, et läheme neljapäeval ning seetõttu, kui ma talle helistasin, ta magas ning ei jõudnud bussile. Kõndisime Ninaga Colonia vahel 14 km ja sõime jäätist, vaatasime vanalinna ning käisime shoppamas. Meil on järgmiseks korraks ka juba plaanid tehtud ning siis külastame muuseume ja muid vaatamisväärsusi.

Teisipäeval ma magasin, käisin trennides ja hostemaga ning Piliga kõndimas. Ma olin sellest eelmise päeva kõndimisest ikka nii väsinud, pluss teisipäevane sport ning sellepärast olin õhtuks laip valmis.

Komapäeval ehk eile läksime võrgutüdrukutega randa, mina, Pili, Titi, Ana ja Catalina. Nemad läksid randa ratastega 21 km, aga minul oli hommikul kella üheksast kuni poole üheteistkümneni hispaania keele tund ning peale seda alles sõitma hakkamine oleks olnud enesetapp, kuna oli lauspäike. Niisiis nemad alustasid sõitu pool kümme ja mina sain autoga randa. Sõime seal lõunat ning peesitasime päikese käes. Mina olin tubli ja ei põlenudki ära! Panin endale kaks korda päikesekaitset ning ei olnud õhtuks nagu tomat.

Täna käisin hommikul tennise trennis ning õhtul on perekondade vahelised võrkpallivõistlused. 

Sellised ongi olnud minu siinsed tegevused sel kuul. Esimene pool sellest kuust oli veidi igav, kuna kõigil oli veel kool ja eksamid, aga mina ei pidanud neid keelebarjääri tõttu kaasa tegema. Teine pool on juba parem, tegevusi jagub igaks päevaks ning ilmad on juba ilusamad ja soojemad ning saab hakata suve nautima!

Ma tean ma lubasin, et tuleb palju rutem see postitus, aga tegemist on palju olnud ning igakord, kui olen tahvelarvuti kätte võtnud, et kirjutada, on midagi vahele tulnud. Ma märkasin ka seda, et ma pean palju rohkem pilte tegema, kuna mul ei ole apsoluutselt pilte. Peab parandama ennast!

Aga järgmine postitus tuleb tähelepanekutest ja faktidest siinsest elust ja ma luban, et tulrb enne järgmist reedet! Senikaua nautige talve, kui see ennast jälle ilmutab.

Kolm kuud on täitunud!!

Kolm kuud täis. Kas te mõistate seda, et minu aastast on juba kolm kuud läbi? Kui mõelda tagasi neile kolmele kuule, on aeg möödunud kiirelt. Ma olen jõudnud teha nii palju, areneda hispaania keeles väga palju ning ma olen muutnud oma mõtlemist ja ka väärtusi. 

Kolm kuud tagasi istusin ma lennukile. Kolm kuud tagasi olin ma see rõõmus laps lennujaamas, kes ei suutnud oma seikluse algust enam oodata. Kolm kuud tagasi pakkisin ma oma kohvrit ja võtsin kaasa liiga palju komme ja liiga vähe riideid. See kõik oli kolm kuud tagasi.

Kui aus olla ma väga ei mõelnud enne juulit oma vahetusaastale, sest ma ei tahtnud luua illusioone ja nendes pettuda. Ma olen alati olnud see tüdruk, kes ütleb: ,,Aga mina tahan!” ja peale seda leidnud viisi, kuidas teha seda, mida ma tahan. Ma ei mõelnud sellele enne, kui raske see aasta on. Mina mõtlesin hoopis, kui lust ja lillepidu see aasta võib olla. See aasta on seda mõlemat. 

Selle kolme kuu jooksul olen õppinud väärtustama oma kodumaad, perekonda, Eesti komme (need on lihtsalt parimad, siin nii häid komme ei leidu), elama üks päev korraga (vat selle saavutuse üle olen uhke), ennast ületama, olen saanud üle kartusest rääkida võhivõõrastega… Ma olen õppinud nii palju eluks vajalikku. 

Eesti on looduse poolest väga ilus maa ning selliseid vanalinnu nagu on Tallinna vanalinn siin ei leidu. Kui sa sõidad Eestis autoga ringi on sul tore aknast välja vaadata, siin esimene tund on tore, ülejäänud kole igavad. Muidugi ei saa mainimata jätta Eesti parke ja metsasid, parke kus tehakse sporti. Mainimata ei saa ka jätta kui head on Kalevi kommid ja Raksi jäätis, neid ma igatsen ja kui odavalt saab shoppamas käia. 

Mul on nii tore ja toetav pere Eestis! Ausõna Mario, Marek ja Martin, ma igatsen teie lolle nalju! Enne vahetusaastat tegite mu viimase kuu seal Eestis ikka väga toredaks: ,,Kas seal üldse elekter on?”, ,,Kuidas palmilehele kirjutamine käib?”, ,, Mitu kartulit täna maksid, et skypeda saad?”, ,,Seal ju polegi üldse raha, makstakse kartulitega!”, ,,Neil liiga palju loomi, kindlasti lähed orjaks.” ja mu lemmik isa lause, kui poolteist aastat tagasi lepingut sõlmisime: ,,Oota, kahe hoiatuskirja peale saadetakse koju, abielluda ei tohi ja rasedaks jääda ka mitte, aga kui ta siis rasedaks jääb, kas siis on üks hoiatuskiri ja teise raseduse peale saadetakse koju?” Mu pisike venna Maku, kes pole enam nii pisike. Ausõna ma skypen perega peaaegu iga nädal, aga igakord teda ekraani juures ei ole ja vahepeal jumpsib ka internett, et saame ainult rääkida, aga pilti ei näe. Nii siis juhtuski, et nägin Makut üle kahe kuu vist esimest korda ja see põrnikas ostus vahepeal kasvama hakata. Ta juba suure poisi nägu, masendav. Peale nelja venna on mul veel mega lahedad vanemad, kes toetavad mind sealt kaugelt nii kuis jaksavad! Aitäh mu perekond te olete super pere, kellega koos ei ole igav, kuna te lihtsalt ei oska seda keelt seal hammaste taga hoida.

Olen õppinud elama päev korraga. Eestis mõtlesin peaaegu alati kolmapäeval juba reedesed plaanid välja. Siin on see võimatu! Kui keegi teeb plaani reedes peäeva peale ja on kolmapäev, siis seda tavaliselt ei toimu. Vahepeal ei tea ma hommikulgi, mis õhtul toimub. Sünnipäevad teatatakse eelmisel õhtul, et homme kell kümme minu juures. Sa ei saa siin lihtsalt plaane teha, kuna inimesed teevad plaane teisiti, nad teevad plaane kaks tundi varem, kui hästi läheb viis tundi varem ning mulle meeldib see. Siin mul ei ole võimalust elada tulevikus, et ohh ma juba tahaks reedet või järgmist kuud, ei! Siin ma elan olevikus ja ma ei saa elada tulevikus ning see on nii hea. Mul on ainult aasta, tegelikult mitte aastatki, kümme kuud ja ma ei saa raisata seda aega tulevikus elamisele.

Kui ma hetkel kardaks veel rääkida võhivõõrastega, siis mu elu oleks siin üpriski võimatu. Enam mitte väga, aga kaks kuud tagasi oli see aeg, kus ma rääkisin võõrastega igapäev, ma käisin isegi ühe tüdruku sünnipäeval keda ma ei teadnud ja soovisin ikka ilusti õnne ka! Ma olen leidnud siin sõbrad, kes olid algul võhivõõrad, kuid nüüd on väga head sõbrad. Ma olen ka saanud kartusest üle, mida teised ometi arvavad… Las nad arvavad, mida tahavad! Mina olen siin ainult aasta ja ma käitun nii nagu ma tahan. Ma vahepeal olen täielik energiapommist päike ja natuke blond ka, aga see mulle meeldibki, sest nii olen ma õnnelik ja ausõna ka teiste päev on kohe parem ja naljakam. Kindlasti naeravad nad minu üle mu keele apsude pärast ning ka selle pärast, kuidas ma ennast koguaeg vigastada suudan- küll on näpp paistes, siis sinine, siis on kael nii kange, et vasakule ei saa vaadata ja siis istun ma autos liiga kaua ja jalad lähevad krampi ja siis ma kisan seal autos, et appi ma ei jõua enam istuda. 

Võibolla, kui olen rääkinud sõprade, perega, võib tunuda, et see aasta on ikka üks suur lust ja lillepidu. Ja kool on mul juba viimased peaaegu kaks nädalat läbi, enne seda ka nagu väga ei õppinud koolis midagi. Muideks tänasest algas ametlikult mul suve vaheaeg, mis kestab kuni märtsini!! Tagasi lihtsa elu juurde. Kodus ma tööd ei tee, kui siis koristan natuke ja panen nōud pesumasinasse, nädalavahetuseti olen sõpradega, istume kas kellegi juures või lähene klubisse. Ainuke raskus tundub olevalt keel ja see on ikka paras pähkel! Eriti veel minevik, on ikka jube inimene, kes mõtles selle käänamise ja mieviku välja hispaania keeles! Aga tegelikult, ei ole see aasta nii lihtne midagi. 

See võibolla ei ole füüsiliselt raske, aga see on vaimselt väga raske. Kord sa mõtled, et on alles elu, siit küll lahkuda ei soovi, aga kord sa mõtled, et pekki küll mida ma teen siin kaugel, palju lihtsam oleks ju Eestis olla. Vahepeal tuleb ka koduigatsus nurga tagant välja ning nendel hetkedel on ikka raske, aga järgmiseks päevaks on see mul üle läinud. Muidugi oleks palju lihtsam, kui ma oleks Eestis, aga nüüd ma mõistan miks ma tegelikult selle teekonna ette võtsin! Ma tahtsin oma rutiinist välja saada. Ma elasin eelnevad vähemalt neli aastat rutiinis. Hommikul kooli, siis muusikakooli, siis trenni, siis koju õppima/telekat vaatama ning siis magama- need olid minu viimase nelja aasta tavalised koolipäevad. Nüüd mul pole õrna aimugi, mis järgmine aasta saab. 

Ma sain oma rutiinist välja, ma saan siin uue keele, uue maailma pildi, ma kasvan suureks siin. See on tsipa hirmutav, kuna see kõik juhtub nii ruttu. Ma ikka tahaks olla see kolme aastane tüdruk, kes vaidleb vanematega, mida hommikul selga panna. 

See kolm kuud on juba muutnud mind, mida see aasta siis teha võib? See kolm kuud on muutnud mind avatumaks, rõõmsamaks, mõistvamaks- kokkuvõttes mulle meeldib mu uus mina ja ma tahan olla nagu need inimesed siin, lihtsalt chill ja grill ja elu on lill. Nad ei põe siin kooli pärast väga, nad võtavad elu lihtsana, nad ei mõtle endale liigseid probleeme, nad on vabad.

Kokkuvõteks pikast jutust lühike. Mulle meeldib siin, jahh see aasta on raske ning ma loodan, et läheb emotsionaalse poole poolt lihtsamaks, aga ma teadsin, et see ei ole lihtne aasta, muidgi ma igatsen Eestit, aga ma ei soovi veel tagasi tulla, ma olen juba hetkel muutunud ja ma muutun kindlasti veel selle aasta jooksul. 

Hetkel tuli veidi mõtisklev ning võibolla tundub veidi kurb tekst, aga ärge muretsega ma olen rõõmus päike edasi, nii sa mind ju vanaema raamatus kujutlesid, Päikseplikana. Mul läheb hästi ning enam ma ei vaiki hispaania keeles, vaid pusin ja räägin.

Lähiajal on tulemas veel kaks postitust ning üks on minu tähelepanekutest siin ja teine on millega olen hakkama saanud nendel viimastel nädalat. 

Päikest teile! 

Üks ilus pilt teile lõpetuseks, mille tegin nädal tagasi peale rallit! Järgmises postituses teen ka sellest päevast rohkem juttu!

Üks imeline nädalavahetus!

Tegelikult oli see postitus mul juba nädala aega valmis, aga ma ootasin pilte. Ise ma pilte seal ei teinud, kuna esiteks olen ma natuke laisk ja teiseks kui inimene käib kaameraga koguaeg ringi ja pildistab kõike, siis on juu palju lihtsam temalt küsida. Ta lubas, et paneb need pildid dropboxi ja jagab neid meie kõigiga, kes seal reisil olid, aga mida ma siiani ootan on pildid.

Minu päeva algas väga vara. Kell oli neli, kui äratuskell helises ning aeg oli takso tellida. Ööbisin sel ööl oma hostõe korteris Montevideos ning tänu sellele ei pidanud ootama bussijaamas kolme tundi vaid sain magada neli tundi mugavas naris. Montevideosse sõitsin juba eelmisel päeval. 
Neljapäeva hommikul kell pool viis olin bussijaamas ning seal kohtusin teiste vahetusõpilastega, kes tulid ka sellele reisile. Me ei olnud väga jutukad, kuna väga paljud olid magamata ning kell pool viis hommikul on sul suur soov magada, kui oled ärganud 20 minutit tagasi. 

Buss väljus kell viis hommikul San Gregoriosse ning sõit kestis kuus tundi! Peaaegu kõik magasid bussis. Sõitsime umbes 450km läände ning maastik ei muutunud kohe üldse. Vaatad aknast välja näed kuidas lehmad rohtu söövad, vaatad tunni pärast välja ikka näed lehmi ja vahel, kui hästi läheb hobuseid ja lambaid. Metsi siin ei ole ja kui on siis on need istutatud. On küll metsatukkasid aga need on nii pisikesed. Ehk siis sa vaatad aknast välja ja mida sa näed on karjamaad, muud väga midagi. Kahte järve nägin ka! 

San Gregoriosse jõudsime 11 ajal ning siis liikusime oma laagripaika. Meil oli väga ilusa laagripaik. Seal oli viiesed majad, kus igas majas oli ülemine korrus, kus said magada, alumine korrus, kus oli vets, duširuum, köök ja kaks voodit veel. Väljas oli kõigil koht, kus liha küpsetada ning laud, kus süüa ning laud oli katuse all, mis on pluss punkt vihmase ilmaga!  

Meie majakesed väljaspoolt.

Ilmaga meil üldse väga vedas. Kõik päevad olid 23-28 kraadi sooja ning lauspäike! Öösel oli küll veidi külm, aga see ei seganud meid. 

Peale laagripaika jõudmist oli aeg lõunat süüa. Iga maja seisis enda eest, et nad söödud lõunal saaks ning meie sõime esimesel päeval riisi koos maisi ja munaga (mis on siin peaaegu igapäevane toit), liha me ei viitsinud küpsetada. 

Ma elasin koos kahe Soome tüdrukuga ja kahe Saksamaa tüdrukuga. Nad on väga toredad ning järgmine reis, mis on 6-12 detsember, plaanime jälle kui vähegi saab, siis ühes toas olla! Hetkel suhtleme peaaegu igapäevaselt edasi ning plaanime ka suvel üksteist külastada!

Milla (Soome), mina, Helene (Soome), Rabea (Saksamaa) ja Carina (Saksamaa)
Lõunasöök söödud, nõud puhtad ja laud koristatud oli aeg minna ja avastada San Gregoriot! San Gregorio on väga armas väike linnake. San Gregorio on tuntud oma seinamaalingute poolest. Peaaegu kõikide majade peale oli midagi joonistatud. See linn on värvide rohke, kohe väga värvide rohke!

Tänava maalingud…

Lõunasöögid valmistas iga maja endale ise, meie kõik valminud söögid olid väga ahvatlevad ja maitsvad. Hommikusöögiks oli tavaline sai, magusad ja soolased saiad ja puuvili ning see oli yfu poolt ostetud va puuvili,  need pidime ise ostma. Õhusöögi valmistasime kogu punt (25 õpilast) koos ning see oli mega lahe, mulle nii meeldis. Esimesel õhtul valmistasime pasta ja teisel õhtul liha (assado, seda valmistatakse siin iga nädalavahetus) ja salat.

Esimesel pildil meie teine lõunasöök, teisel meie esimene lõunasöök, komandal on mie valmistamise protsess ja neljandal on esimese õhtusöögi valmistamine.

Peale hommikusööke oli meil esimesel hommikul mäng nimega võimatu missioon, aga see ei olnud võimatu, me tegime selle ära. Seal oli ülesanded nagu näiteks: 

• Kõik peavad joonistama oma jala paberile, ühele suurele ja ainult ühele poole
• Kõik peavad oskama eesti keeles öelda aitäh, täna on ilus ilm, loodan, et ei hakka sadama ja tere päevast
• Pidime muutma ühe populaarse laulu sõnad San Gregorioga seotuks.
• Kõigil pidi olema päike käepeal
• Sarnane lause nagu musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga või anna üks õlu üle Ülo õe õla, aga ainult hispaania keeles.
• Neid oli veel, meil oli 13 ülesannet, aga ma ei hakka kõiki üles loendama.

Teisel hommikul pidime lavastame ette nähtud stseene, mis olid seotud vahetusaastal võimalikult tekkivate probleemidega. Lavastama pidime need hispaania keeles! Mis kui ausolla polnudki nii keeruline, keel on kõigil väga palju arenenud ning kõik juba ka räägivad, mõned soravamalt, mõned mitte nii soravalt.

Kolm päve, kolm pärastlõunat ning kolm korda rannas ehk siis me veetsime kõik pärastlõunad rannas! Esimesel päeval toskisime lihtsalt palli, katsusime natuke vett, mõned julgmad läksid ka ujuma. Teisel päeval ujusid kõik, kuna ilm oli väga kuum 28 kraadi ja lauspäike. Õhtu poole mängisime võrkpalli kohalikega ning kuna mina ei mahtunud yfu tiimi, (nad võtsid kõik pikkad poisid ainult, aga ma olen juu lühike tüdruk) siis ma mängisin ühe kohaliku tiimiga. Mulle nii meeldisid poiste näod, kui nad said aru, et ma oskan mängida. See oli lihtsalt parim! Igakord kui ma punkti tegin, siis nad elasid ja hõiskasid kaasa ning siis kui nemad ei võitnud, siis nad tunnistasid, et vajavad mind. Sain oma tunniajalist kuulsust nautida! Kolmandal päeval mängisime jalgpalli ja ujusime. Mina jäin kõigega väga rahule ning teeksin seda kõike uuesti kui saaks.

Linna uudistamas

Sissi (Soome), Selene (Itaalia), Diana (Šveits), Sophie (Saksamaa) ja mina!

Hommikul vara reisi alguses: Diana, mina ja Helene

Esimene õhtu Diana ja mina.

Välja ei saa jätta ka päikseloojangu pilte!

​

Seal kasvasid väga armsalt puud vees.

Üks pilt ka lihtsalt rannast. Koerad on siin igalpool, see on tavaline siin.

Tegelikult on kõik pildid palju parema kvaliteediga, aga siin nad paistavad palju halvemad. Võibolla kuna mu internett on aeglane. Ma loodan, et teile meeldis lugeda ja pilte näha ning uus postitus on juba tulemas neljapäeval. 

Nautige lund ja minge kelgutama! 

61 päeva ehk kaks kuud!!!

Heyy!!!

Minu kaks kuud on siin täitunud, kaheksa veel minna!

Keelega on juba parem. Ma saan hispaania keeles rääkida lihtsamaid asju ning vaielda oskan ma jalgpalli teemadel ka, mis on siin väga vajalik. Aru saan ma juba palju rohkem, aga samas on ka päevi, kus ei mõista midagi ja on päevi, kus saan rääkida nii palju, kui jaksan (kuigi see on väga vigane keel mul hetkel veel, aga küll see õigekeel ka varsti tuleb) ja aru saan peaaegu enamusest. Ehk siis on häid ja halbu päevi.

Jalgpall on siin põhiteema, mille ümber keerleb kõik. Iga Uruguay inimene oskab öelda, kas talle meeldib Nacional või Peñarol, need on kaks kõige populaarsemat Uruguay jalgpalliklubi. Mulle meeldib Peñarol ning mul on väga hea põhjus selleks! Peñarol on kollane ja must ning minu lemmik värv on kollane, sellepärast meeldib mulle Peñarol. Olen hea põhjuse endale välja mõelnud jahh? Tegelikult on parem põhjus ka, kuna mu siinsele perele meeldib Peñarol, siis mulle meeldib ka Peñarol.

Ükspäev koolis, kui jällegi oli kaks vabatundi keset päeva, mängisin koos klassivendadega lauatennist. Vaidlesime jälle jalgpalli üle, neile ikka üldse ei meeldi, et ma olen Peñaroli fän. Vaidlesime juba jumala pikalt ning siis ütles üks klassivend, et ei sulle peab meeldima Nacional ja viskas mind lauatennise palliga, mis maandus minu silmas. Sellepeale hakkasin mina nii kõvasti naerma, sest see oli nii naljakas, kui väga nad soovivad, et mulle meeldiks Nacional. Tegelt ta ausõna ei soovinud, et see pall mul silmas lõpetaks, aga tal oli liiga täpne käsi.

Hetkel meenub mul kaks naljakat juhtumit keelega. Esimene toimus umbes nädal tagasi, kui olime lõpetanud õhtusöögi ning mu hostisa küsis, kas ma magustoitu tahan, muidugi ma tahan! Vastasin talle enda arust, et jaaaa, jäätist! AGA tegelikult vastasin jaaaa, külmkapp! Külmkapp on hispaania keeles helador ja jäätis on helado. Pole ime, et sassi läheb. Me siin sööme jäätisit hostisaga võidu. Ta koguaeg imestab, kuidas ma suudan nii palju jäätist süüa ja siis ma ikka alati seletan, et ta peaks nägema kuidas mu vanemad vennad jäätist söövad! 

Teine juhtum oli nii, et hakkasime hostõega kooli minema ning mina otsisin taga oma koolikotti. Küsisin siis õe käest, et kas sa tead kus mu koolikott on ja ta vaatas mind lollaka näoga ja küsis üle, et mida ma otsin. Mina ikka järjekindlalt, et koolikotti otsin ja siis näitasin näpuga tema koti peale ning tema hakkas südamest naerma!! Nüüd oli minu kord teda lollaka näoga vaadata ja siis ta selgitas, et mina muudkui korrutasin, et kus mu nuga on ja kus mu nuga on kuigi tegelikult otsisin koolikotti. Hispaania keeles on cuchillo nuga ja mochila koolikott. 

Kooliga on nii, et ma ikka üldse ei mõista, kuidas siin õppimine käib, kuna siin ei ole nädalat, kus toimuksid KÕIK tunnid. Iga nädal on mõni õpetaja puudu või õpilased otsustavad, et õpetaja andis liialt õppida ning meie klass nüüd sinna tundi ei lähe (seda viimast varjanti on juhtunud kolm korda mul). Mina teen kaasa ainult keemias, matemaatikas, kunstis ja inglise keeles. Ülejäänud tundides ma lihtsalt istun või mängin trips-traps-trulli ja vaidlen kaheksate üle  või õpin sõnu. Kaheksate üle vaidlen sellepärast, et nad siin teevad kaheksaid nii, et joonistavad kaks palli üksteise otsa ning see on nii naljakas. Nad ei tõmba ühe joonena kaheksat. Siis ma vaidlengi klassivennaga, et minu kaheksa on ilus ja tema oma kole ja tema väidab vastupidist.

Neljapäeval oli mul võimalus minna Uruguay versus Venezuela jalgpalli mängu vaatama! See oli lihtsalt võimas! Staadionile kõndides müüdi iga nurga peal Uruguay lippe, koondisesärke, mütse, siniseid parukaid, tehti näomaalinguid, kõike, et sa näeksid välja nagu Uruguay fän! See ühtsuse tunne, mis väljakul oli sarnases laulupeoga. Uruguay lõi kolm väravat ning see kui värav löödi, milline pidu staadionil lahti läks see oli lihtsalt võimas! Uruguay võitis selle mängu 3:0 ning peale mängu staadionilt välja minnes oli linnas selline pidu! See oli uskumatu kogemus! Mulle nii meeldis! Järgmine mäng Uruguays on novembri alguses vist ning meil on plaanis minna sinna koos perega! Kas pole mitte imeline!?

Ma pole kunagi elus nii tihti jalgpalli vaadanud! Iga nädalavahetus me vaatame laupäeval koos noorema hostõega, kuidas tema poiss mängib jalkat ning pühapäeviti vahel vaatame ka, kuidas mu vanema hostõe kutt jalkat mängib. Tegelt on see tore, kuna iga mängu juurde käib mate ja puuviljad või küpsised ning ilus ilm ja hea tuju. 

Pühapäeval käisin esimest korda rannavollet see aasta mängimas. Nii mõnus ilm oli, mitte ühtegi pilve ning 22 kraadi sooja. Meil läks tegelikult hästi, me küll ei tulnud esi kolmikusse, aga vähemalt oli tore! Ma olin terve päev päikese käes ning õhtuks olin tomat valmis. Pool päeva olime liivaväljakutel võrku mängimas ning teisel poolel läksime päris randa. Rannas läks siuke veesõda lahti! Vesi ei ole veel väga soe, aga põhjamaalasele ei ole see ka enam külm. Mu hostõde hüppas mulle selga ning siis hakkasin mina vee poole kõndima, ta tahtis küll maha algul tulla, aga ma ei lasnud. Olin põlvini vees ja siis oli ta mul nagu takjas selja peal kinni ja kohe üldse ei tahtnud maha tulla. Hehhe mina olin tark ja viskasin selili ning ta oli üleni vees ja läbimärg! Hehhe ma olen ikka tore inimene! 

Täna jäid mul esimesed kaks tundi ära, kuna füüsika õpetajat ei olnud ning eile oli meil vaba päev, kuna siis avastati Ameerika. Täna mängis Uruguay Columbiaga. Mäng algas kell 17.30 ning kool veel käis, AGA kuna on jalgpall siis viimased kolm tundi jäeti ära ja kõik vaatasid koolis jalgpalli või läksid koju seda vaatama. Direktor ostis ka saiakesi meile ning nii me vaatasemiga seda jalgpalli teleka ees maas istudes ja matet juues ja saiakesi süües. Lõpp seis jäi 2:2.

Mul on olnud väga toredad kaks kuud siin ja parim osa on alles veel ees SUVI! Suvevaheajani on jäänud täpselt kuu!

Kirjutan varsti jälle, aga seni adios!

Minu tavalised hommikud koos mate de té’ga.

Minu ilus joodikupäevitus!

Nii õnnelikid olime mängu ajal!​​

Neid palle loobiti koguaeg.

Rahvast oli mängul palju!

​​
​​
​Uruguay hümn.

Adios!

Vaheaeg + spordipäev!

Helouuuu!

Eelneval kahel nädalal käisin ma koolis täpselt 4,5 päeva! Kaks korda streikisid õpetajad ja kaks päeva veetsin ma Montevideos, üks päev oli ilm kehva ja kooli ei toimunud ning siis tuli mul ka vaheaeg, mis kestis neljapäevast pühapäevani. Esmaspäeval oli kool, teisipäeval oli meil spordipäeva sarnane asi ning täna mul jälle kooli ei toimunud, põhjendus tuleb hiljem. Nüüd kõik järk-järgult.

Kaks päeva Montevideos

Nagu eelmises postituses rääkisin käisin ma Expo-Pradol. Ühe korra käisin koos YFU inimeste ja hostõega ning kaks päeva hiljem käisin ka perega. Ausõna loomad ei läinud ilusamaks ja lehmad ei tundunud põnevamad. Vaatasime kaks ja pool tundi lehmade võistlust ning arvasime, milline lehm küll selle võistluse võidab. Mina, kes ma tean lehmadest “jube” palju, olin ikka igavusse suremas seal. Minu meelest on kõik lehmad samasugused, mõni on must ja mõni on valge, aga ega värvi järgi ju võitjat ei valita ning jahh mõni on suurem mõni väiksem, aga ikka ma ei saanud aru, mille järgi nad seda võitjat valivad. 

Kehv ilm ja õpetajate streik

Siin Uruguays on kaart. Kaart on roheline – ilus ilm, kollane- natuke tuult ja võimalik ka natuke vihma, oranz- sajab tugevalt ja tuul on ka tugev, kool ei ole kohustuslik, õpilasi ei märgita puudujateks, punane- ole kodus! suur torm!

Sel päeval oli oranz ilm ja ma läksin kooli, aga toimusid ainult kaks tundi nii, et põhimõttelisel kooli ei olnud. Peale seda läksin koju tagasi.

Õpetajad ei streigi siin väga tihti, aga kuidagi juhtus seekord, et nad streikisid kaks korda ühe kuu jooksul. Esimese korra streigi põhjusid ma ei tea, aga teine kord oli sellepärast, et üks õpilane lõi õpetajat. 

Õpilased ei tea kunagi ette, mis õpetja streigib. Saadakse teada kui kooli lähed või umbes tunnike ette. 

Vaheaeg!!!!!

Mul oli siin siis koolivaheaeg! Kõigil noortematel klassidel oli koolivaheaeg terve nädal, aga meil oli ainult kaks päeva plus nädalavahetus. Miks? Kuna koguaeg on jäänud tunde ära ja mina olen siin eelviimases klassis ja kontrolltöö hooaeg (neil on aasta keskel ja aasta lõpus igas aines suur kontrolltöö) on kuu aja pärast, siis me peame õppima ja ei mingit puhkust.

Vaheaeg möödus kiirelt ning lõbusalt! Esimesed kaks õhtut me istusime kõigepealt klassiõe juures ning järgmisel õhtul paralleelklassivenna juures. Sõime, laulsime kõvasti ja valesti, tantsisime, mängisime lauatetennist (see on koguaeg väga teemas siin) ning kaarte. Nendega on väga lahe kaarte mängida, kuna nad lähevad nii mängu sisse ja kaotada neile juba ei meeldi.

Reede õhtul oli mu hostõe sõbranna sünnipäev ning peale seda läksime kluppi tantsima. Siin minnakse sünnipäevale tavaliselt kell kümme või üksteist õhtul, ollakse seal kuni kella kaheni ja siis alles minnakse kluppi! Kell kaks! Kodus ma magaksin oma mugavas voodis juba, aga siin ma tantsin kuni kella kuueni hommikul ning see on jumala tavaline. 

Laupäeval ma magasin kuni kella üheni. Oleksin ausõna veel maganud, aga lõunasöögiaeg tuli kätte. Peale sööki küsis mu hostisa, et kas ma soovin temaga minna rattaga sõitma, ainult kümme kilomeetrit, see ei ole ju palju. Muidugi kümme kilomeetrit ei ole palju, aga ma olin ainult viis tundi maganud ning voodi tundus palju parem varjant, aga ma vastasin ikkagi jaatavalt. Pärast tuli välja, et sel nädalal on siin jalgratta võistlused ning nad läksid seda marsuuti vaatama, 25 inimest oli koos meiega. Sõitsime oma kaheksa kilomeetrit ära ja tunne oli nii hea, nii mõnus oli sõita, kuid siis teatas mu õde, et targad näod eesotsas otsustasid, et kümme kilomeetrit on liiga vähe teeme ikka korraliku trenni. 

Me pöörasime õige tee pealt ära ja meil oli sõita kümne kilomeetri asemel kakskümmend viis! Ausõna Eestis Raplamaal poleks midagi see ära sõita, aga siin…… Siinne maastik on natuke toredam kui lõuna Eestis. Ikka mäest üles ja alla, minu meelest oli ainult üles. 

Peale rattasõitu oli mul kaks tundi aega ning siis juba läksime uuesti selle sama tüdruku sünnipäevale, kuna laupäev oli õige päev ning ta on mu hostõe parim sõbranna. Istusime seal kuni kella kümneni, vahepeal tulid ka sugulased ning siis läksin mina koju ning mu hostõde oma poisi juurde. Sõin kiirelt õhtust ning läksin kiirelt magama, kuna viis tundi und ja 25km ratta sõitu ning eelmise õhtu tantsimine tegid oma töö. 

Pühapäeval ma ka magasin poole lõunani ning siis läksime jalgpalli vaatama. Võitis see võiskond, kelle poolt me olime. Õhtu veetsime perega kaarte või lauatennist mängides. 

Spordipäev ehk TAIT

See päev oli üks ilus ja pikk päev. TAIT on spordipäeva sarnane päev, kus sa said valida endale sobiva ala: kaugushüpe, kõrgushüpe, kuulitõuge, 100m jooks, teatejooks või kilomeetri jooks. Mina valisin kaugushüpe ja teatejooksu. Kaugushüppes jäin oma vanuseklassis teiseks ning hüppasin 3,66 m, ma jäin rahule. Teatejooksus jäime neljandaks. 

Päev algas rongkäiguga läbi linna. Peale seda toimusid päev otsa erinevad spordivõistlused ning pärastlõunal iga klass esitas oma tantsukava.​ Meie tantsu video on ka all pool olemas, me tegime seda tantsu enne esinemist umbes viis korda ainult läbi nii, et meil läks isegi hästi.

Kokkuvõteks võitis meie klass selle võistluse ning autasuks saime 5000 peesot, mis on umbes 160€ ning peale seda ma mõistsin, miks nad seda võistlust nii tõsiselt võtsid. Eelnevad kaks nädalat oleme veetnud lippe ja plakateid ning riideid tehes. Peale võistlust alles mõistain, miks nad seda nii tõsiselt võtsid!

Täna mul kooli ei olnud, kuna mu klass arvas, et me olime eile nii tublid ja võitsime võistluse ning meie preemiaks on see, et kooli ei toimu. Koolis oli meie klassist ainult kolm inimest 25st nii, et peaaegu kõik nautisid oma vaba päeva keset nädalat.

​​​

​Meie tantsu video. Lõppu muudeti natukene enne esinemist ja ma ei teadnud seda. 😅😅

Hommikul kell seitse enne võistluspäeva.

Me olime nii õnnelikud peale võitu!

Rongkäik.

Üks grupi pilt peale võidi kuulutamist! Mu nägu on väga ilus ma tean, aga päike oli jube ere.

Vahetusõpilane tuli nägi võitis kõik katekooriad. 

Chancho on üks väga tore kaardimäng, tagasi tulen õpetan teile ka! See pilt on pühapäevasest õhtust perega.

Reeden sünnipäev. Minu hostõde, sünnipäevalaps Agustina ja mina.

Mina koos oma hostõega.

Meil hakkas siin kevad ja ilmad on palju soojemad! 

Teie seal kaugel nautige sügist!

Expo-Prado 14.09

Hommik algas mul väga väga vara minu jaoks. Kell 6.10 oli mul esimene äratus. Unes nägin, et panen endale äratust ja just sel hetkel, kui mu päris äratuskell helises kuulasin mina unes, millist laulu panna endale äratuseks. Nii et ma ei saanud aru, et see päriselt ka heliseb. Hetke pärast mõistsin, et see äratus on päris ning lükkasin selle lihtsalt kinni. Järgmine kell helises mul kümne minuti pärast, sellegi lükkasin sama targalt kinni , kuna see kellaaeg oli minu jaoks ikkagi liiga vara, et ärgata. Kümne minuti pärast, kui kell oli juba pool seitse tuli mu hostema ja ajas mind ja Pilarit üles, kuna aega kodust lahkumiseni oli ainult 20 minutit. 

Panime kiirelt riidesse, või tegelt ikka uimasime parasjagu. See on mu siin veedetud aja kõige varasem ärkamine! Tegelikult oli meil aega veel korralikult, kuna süüa me ei tahtnud ning riidesse panek ja hammastepesu ei võta väga kaua aega.

Buss väljus kell 7.10 ning Montevideosse jõudis see kell 9.35. Magasin enamus selle ajast, mis oli mega hea, aga sinna saabudes oli mul korralik padjanägu. Õnneks ma polnud ainus, kõigi jaoks oli see liiga varane hommik. 

Montevideosse jõudes lubasin, et ei lahku ilma Eesti ja Soome tüdrukuta. Mul läks vähe paremini, ei pidanud neid otsima. Kõik vahetusõpilased olid kogunenud peaaegu ukse ette, et me neid kohe näeks. Nii hea oli näha peaaegu kõiki vahetusõpilasi ja vabatahtlike jälle! Nad on nii lahedad ja avatud inimesed!

Bussijaamas ootasime veel kaht vahetusõpilast ning samalajal rääkisime oma peredest ja koolist ja mida kõike me juba teinud oleme ning põhi teemaks oli muidugi hispaania keel. Õnneks ma pole ainuke, kes ei räägi nii, et kõik on väga hästi. Bussijaamast edasi liikusime YFU Uruguay kontorisse, kus ootasid meid veel mõned vahetusõpilased ning peale seda läksime bussiga oma tänase päeva sihtkohta.

Olime Expo Pradol kella 12 kuni kella poole viieni. Selle aja jooksul me enamus ajast sõime ja otsisime sooja, kuna ilm oli väga tuuline ning sooja oli umbes 14 kraadi. Ja ma lootsin et siin on soe, õnneks varsti on! 

Expo Prado on selline üritus, kus võistlevad loomad: lambad, pullid, lehmad ning hobused, kuked ja võibolla mingid karvased või sulelised veel. Hindamine on, kes on suurem ja ilusam, nad ei kakle nagu ma alguses arvasin. Siis seal müüakse loomi ning on oksionid. Seal oli ka väga palju söögikohti ning söögid olid mega head! Üritus ise ei olnud minu jaoks väga huvitav, aga õnneks ei hakka sul kunagi igav koos YFU inimestega ning söök teeb tuju alati paremaks!

Ma ütlesin oma nime ühele vabatahtlikule natuke naljakalt ja siis nad hakkasid mind kutsuma Marrrrrrittiks ning kui nad seda ütlesid siis see kõlas nagu konn ning kuna mul oli jopel rohelist, siis nad hakkasid mind konnaks kutsuma mõnda aega. Nii et siis täna olin ma konn!

Ma mängisin korra turisti ja tegin pilti ühest ilusast kirikust Montevideos.

Padjanägudega lapsed hommikul kell 7.10 bussis. Mina ja mu hostõde Pilar.

Lehmad, lambad, karvased ja sulelised. Viimasel pildil on näha võidu kukkesid, kes mis tiitleid võitis.

Mu lemmik vabatahtlik Fabián!!!

See pilt on ühe kuulsa inimesega Uruguayst, ta on mingi telesaate juht või midagi sellist. Pildil on: see kuulus inimene kõige ees, tema taga on vasakult paremale Nina hostõde Agus, mina, mu hostõde Pilar. Meie taga on vasakult paremale Saska võp Nina, Saksa võp Aissa ja tema hostvend Nico.

Sain koondisega pildile.

Mina koos igasuguste olenditega. Viimsed kaks olid päris lahedad robotid, inimesed olid sees muidugi, aga nad tegid nalja ja mängisid lolli. Aaa ja ma olen veidike loojas silmadega piltidel, kuna nii suur tuul oli ja koguaeg lendas sulle midagi silma.

Ühed õnnelikud vahetusõpilased, kes said jälle süüa. Vasakult paremale siis: Diana (Šveitsist) MINA! Ja Helene (Soomest)

Mina ja Eesti tüdruk Helena.

Veel üks pilt koos esimese seltskonnaga, aga seekord pole meil kuulsust pildil.

Lapsed saavad shoppama ja sööma.

Mu esimene McDonald’si eine siin kaugel maal! 

Seal sai karaoket laulda. Mul on toredad sõbrad ja ütlesid ühele mehele, et see tüdruk on väga hea laulja ning ta soovib laulda karaoket, aga ta on veid arg ning ta ei julge ise küsida. See mees tuli minu juurde näitas näpuga, et sina sinna? Ning siis rääkis hispaania keeles, et kui soovid meil kaks laulu inglise keeles ka ning selle peale tuli mu suust kohe kiirelt välja yo no habla español y no canto ehk ma ei räägi hispaania keelt ja me ei laula. Mees ikka tahtis, et ma laulaks ning ikkagi oli nagu ja ma tean sa tegelikult tahad laulda ja ma toon sulle nüüd mikrofoni ning kui tema läks tooma mikrofoni, siis mina tegin kolm kiiret sammu ja läksin ära.

Hetkel istun ma bussis ning sõidan kodu poole. Naljakas on mõleda, et täpselt kuu aega tagasi olin samas bussis ja sõitsin esimest korda oma koju ning ma mäletan täpselt, kui närvis ma olin bussis ning kui õnnelik olin, et sain wifisse!

See spordiüritus, mis pidi toimuma eile, lükkus edasi ning on alles 27ndal septembril. Sellest teen ka kindlasti eraldi postituse! 

Oli üks väga sammurohke ja nalja täis päev, mis oli väga tore! 

Päikest teile!

Esimene kuu!

Minu esimene kuu siin kaugel ookeani taga on möödunud täitsa toredalt. Kartsin palju hullemat, kui aus olla. Eestis olles ikka põdesin väga, milline on mu pere ja kuidas ma leian sõpru ning muidugi ma juu ei räägi hispaania keelt, kuidas ma suhtlen inimestega?

 Pere on mul tore ja sõbrad on mul veidikene heas mõttes hullud, mis mulle väga meeldib! Keel…. Ei kommenteeri! Aru ma saan igapäevaga aina rohkem, aga see ei tähenda, et saan kõigest aru. Kaugel sellest… Ahjaa ja rääkimine hehehe.. ütleme nii et ma vaikin hispaania keeles. Tekib küsimus, kuidas suhtlen sõpradega ja perega? Perega aitab väga palju kaasa google translate ja sõbrad saavad aru, kui seletan neile midagi inglise keeles ja nemad vastavad mulle lihtsamas hispaania keeles. Ning õnneks tuleb mu suust juba hästi hästi hästi natuke hispaania keelt, aga hästi natuke!

Naljakas on mõelda, et esimene kuu on juba möödas, kuna kõik möödub ikkagi väga ruttu. Kool on tore, veidi igav küll, kuna ma ei mõista tundides väga midagi. AGA mu klass on väga tore ning sõbralik ning nad püüavad minuga rääkida hispaania keeles ning see on väga armas , kuna nad nii väga tahavad, et ma juba mõistaks rohkem ja räägiks vastu. 

Trennid… Ma armastan tennist!!!! See on nii lahe spordiala ning mul tuleb juba päris hästi välja! Võrkpall on võrratu, kas pole? Võrkpall on ka siin väga tore, kuna mu päris tiim (enamus on minust vanemad, üks on noorem) on nii tore ja nad mängivad mega hästi. 

Sel nädalavahetusel 10 ja 11 september olid mul võistlused vanuseklassis 16 ja nooremad. Mängisin koos 12, 14, ühe 15 ja ühe 16 aastaste tüdrukutega. Kahte vanemat teadsin juba pikemat aega, aga ülejäänut üheksat tüdrukut nägin teist! korda ning kuna nad mängivad veidike teist asetust siis alguses olin ma väga segaduses. Meil ei läinud hästi, aga vähemalt oli väga sportlik nädalavahetus ning mulle meeldis mängida!

Laupäeval (10.09) meil oli eelviimane mäng just lõppenud ning kuna me kaotasime ja eelnevalt oli olnud juba kaks mängu ning ma olin mega väsinud ning tuju oli suht kehva. Ma pöörasin ennast ringi ning vaatasin tribüünide poole ja ma märkasin ühte blondi tüdrukut! Ma jooksin ta juurde ning kallsitasin teda, olin nii õnnelik teda nähes, ma vist isega kiljusin natuke upss.. Kes ta oli? Muidugi ma teadsin teada ega ma võõrast inimest ei kallista. Ta oli Soome vahetusõpilane, kes elab Carmelos ning meil olid mängud seal. 

Ma pole vist ammu nii õnnelik olnud kedagi nähes! Rääkisime kahe mängu vahepeal ning peale viimast mängu käisin kiirelt pesus ning läksime siis koos jõe äärde ja rääkisime peaaegu viis tundi! Nii hea oli rääkida kellegiga, kes reaalselt mõistab ja teab mida sa tunned. Ning nii hea oli lõpuks kõigest rääkida ja ennast tühjaks rääkida, kuna igapäevaselt ma nii palju ei räägi, olen siin pigem kuulaja rollis. 

Reedel (9.09) sain minna esimest korda sünnipäevale siin, käisin kahel sünnipäeval. Esimesele sünnipäevale läksime “korraks” lihtsalt õnne soovima, olime seal kaks tundi vist. Sünnipäeva neidu ma ei tundud, mu hostõde näitas mulle, kellel on sünnipäev, mis oli veidike naljaks, kuna võõra inimese sünnipäeval olla on veider minu jaoks. Teine sünnipäev oli veidike parem, kuna teadsin sünnipäevalist, ta on mu klassiõde. Väga tore tüdruk on. 

Sünnipäevad on siin palju igavamad kui Eestis minu meelest. Võibolla on see hetkel keele pärast, ei oska öelda. Süüakse ja räägitakse juttu nagu Eestis ja siis minnakse tantsima, aga kuidagi inimesed olid telefonides ja sünnipäevalaps istus ka telefonis ning luges õnnesoove facebookist, naljakas. Magama sain kell kolm ning järgmisel päeval pidin ärkama kell kaheksa, kuna mul olid mängud. 

Argipäeviti käin koolis, trennis ning hispaania keele tundides. Välja on kujunenud rutiin ning mulle see meeldib. Igapäev on midagi toredat ning uusi sõnu kohe kuhjaga. 

Eelmisel nädalavahetusel (3.09) õhtul oli meil tüdrukutega istumine, mängisime lauajalgpalli, tantsisime, laulsime, sõime ja naersime väga palju. Eriti veel siis, kui kaks mu sõpra Chechu ja Cata tegid järgi barbi laulu😂😂. Väga tore õhtu oli. 

Pühapäeval (04.09) läksime perega Coloniasse kartidega sõitma, mina jäin peres kolmandaks! Mulle nii meeldib kardiga sõita, see on ikka nii lahe! Peale sõitmist tegime väikse shopingu. Siin on see, et kui maksad kaardiga peab olema sul isikuttõendav dokument, koos pildiga. Mina maksin kaardiga sel päeval, aga mul polnud passi kaasas ning ma peaaegu polekski saanud maksta kaardiga , aga mul läks õnneks ning leidsin oma õpilaspileti, mis enam ei kehti ning selle pildi peal olen ma kaheksa! Müüale see dokument sobis ja ma sain oma asjad ostetud, see oli tore. Pere sai muidugi kõhutäie naerda minu dokumendi ja pigem rohkem selle pildi üle. 

Koduigatsusega on niimoodi, et jahh ikka igatsen oma perekonda veidi, kuna ma pole neid nii ammu näinud, aga see ei ole selline igatsus, et emme ma tahan koju! See on pigem selline, et ma soovin teiega rääkida ning peale seda on jälle kõik korras. Perega olen hetkel rääkinud iga nädalavahetus.

Homme pidi olema meil koolis spordipäeva sarnane asi, aga kehva ilma tõttu lükkub see edasi. Ma loodan, et mitte kolmapäeva peale, kuna siis tahaksin minna Montevideosse, kus on üks üritus koos YFU’ga. Aga kui need nüüd on samal päeval, siis ma ei oska valida, mida ma teha tahan, see on nii raske… Igaljuhul tuleb veel see nädal üks postitus vähemalt, kus räägin oma Montevideos veedetud päevast või spordiüritusest või siis tuleb kaks postitust ja ma räägin mõlemast eraldi! Järgmises postituses on kindlasti palju rohkem pilte, ma luban!

Ilusat sügist teile!
 

Esimene september!

Täna algas teil Eestis uus kooliaasta! Väga lahedat aastat teile sinna!

Siin Uruguays ei erine esimene september mitte kuidagi eelmisest ega järgmisest päevast. Aga esimese septembri puhul otsustasin kirjutada rohkem siinsest koolist. 

Eestis on algkool, põhikool ja gümnaasium. Siin on põhikool kuus klassi ja gümnaasium kuus klassi. Gümnaasium ja põhikool on eraldi majades. Põhikoolist ei oska ma väga rääkida, tean vaid niipalju, et lasteaed ja põhikool on koos. Sa alustad lasteaiaga, millal vanemad soovivad. Kui oled neli aastat vana algab sul põhimõtteliselt kool, aga see on rohkem mängulisem ja meenutab pigem lasteaeda (see kestab kaks aastat ning on nagu eelkool) ning peale seda, kui oled kuue aastane, lähed esimesse klassi. Põhikooli lõpetad kuue aasta päeast.

Kui põhikool läbitud oled umbes kaheteist aastane +/- aasta. Alustad uut kooliaastat uues koolis ning lähed gümnaasiumi esimesse klassi. Kuni neljada klassini on kõik hea ja lihtne. Kõigil paralleeridel on sama tunniplaan või vähemalt sarnane. 

Viiendas klassis pead sa valima suundade vahel: bioloogia, teadus, kirjandus ja kunst. Minu koolis on ainult kolm esimest suunda. Selle järgi, mis suuna valisid, hakkavad olema sul rohkem sellele alale suunavad tunnid ning sul on praktika tunnid, kus tehakse igasuguseid katseid.

Kuuendas klassis (lõpuklassis) jagunevad suunad veel kaheks/kolmeks. Oskan rääkida vaid bioloogia suunast, mis jaguneb kaheks: loodus- ja inimbioloogia. Arvatavasti valin märtsis endale inimbioloogia, kuna tuleviku mõttes tuleks see rohkem kasuks. 

TUNNID

Tunnid kestavad 45 minutit nagu Eestiski. Vahetunnid on 5 minutit välja arvatud peale neljandat tundi, kus on 10 minutit.

• Bioloogia (esmaspäeviti üks tund ja kolmapäeviti kaks tundi)
• Kunst (reedeti 3h jutti)
• Matemaatika (kolmapäeviti ja neljapäeviti kaks tundi, reedeti üks tund)
• Inglise keel (teisipäeviti kaks tundi ja reedeti üks tund)
• Füüsika (esmaspäeviti üks tund ja teisipäeviti kaks tundi) 
• Keemia (kaks tundi teisipäeviti ja tund aega neljapäeviti)
• Filosoofia (kaks tundi esmaspäeviti ja tund aega kolmapäeiviti)
• Kirjandus (kaks tundi kolmapäeviti ning neljapäeviti ja reedeti on üks tund)
• Kodanikuharidus (kaks tundi esmaspäeviti)
• Praktikumid (esmaspäeviti kaks bioloogia praktikumi ning neljapäeviti keemia/füüsika praktikumi.

Kirjanduses me tegeleme hetkel piibliga. Mina seal tunnis kaasa ei tööta kuna ma ei mõista keelt nii palju veel. Kodanikuhariduses räägitakse rohkem Uruguay reeglitest ja tavadest, poliitikast.

Praktikumites teeme me igasuguseid katseid ning järgnevas teooriatunnis me lahkeme ja analüüsime, mis katses toimus ning miks täpselt nii toimus ning teeme ülesandeid.

Mu tunniplaan:

Ma teen kaasa ainult matemaatikas, füüsikas, keemias saan eraldi ülesandeid ja ingilese keeles. Ülejäänutes tundides ma, kas istun või õpin hispaania keelt.

Kool algab ainult 5ndal ja 6ndal klassil nii hiljas, ülejäänud käivad koolis hommikuti. 

Erinevus Eesti koolist on see, et koolis me süüa ei saa. Süüakse enne kooli lõunat kodus ning peale kooli näksitakse midagi ning õhtul kell kümme/üheksa süüakse õhtusööki. Veel üks erinevus on see, et õpilased ei vaheta klasse, vaid õpetajad. Meil on kõik tunnid sams klassis, va praktika tunnid, mis toimuvad kõrval klassis.

Tunnid ei ole nii ametlikud kui Eestis. Siin räägitakse ning naerdakse kõvasti, süüakse komme ja näritakse nätsu. Õpetajatega ei olda nii ametlikud, pigem on nad sõbra moodi siin sulle. Lauad ja toolid on ühendatud ning nendega sõidetakse siin alatihti kellegi teise laua juurde, kui on soovi just seal istuda või kui on grupi tööd siis keeratakse lihtsalt selg õpetajale. 

Koolis on see, et kõik mis kukub, see maha jääb, ehk siis igalpool on igasuguseid pabereid, mis on üsna kurb, sest prügikast on su kõrval. 

Mul pole veel ühtegi nädalat olnud, kus kõik tunnid toimuksid. Kui õpetajat ei ole, jääb tund ära. Ei anta ülesandeid nagu Eestis. See nädal jäid mul esmaspäeval ära kaks tundi ning kolmapäeval jäi ära matemaatika. 

Kool on tegelikult väga tore, kõik on rõõmsad. Mul läheb koolis hästi. Füüsika on veidi raske kuna õpin 11nda klassi füüsikat, aga ma saan hakkama.

Naljakas on minu joaks see, et kehalise kasvatust ei ole , muusikat ei ole, hispaani keelt ei ole vanematel klassidel (kolmandal gümnaasiumi klassil veel on).

Inimesed kirjutavad siin harilikuga, mitte pastakaga. Mida suurem pinal seda parem. Õpikuid ja töövihikuid pole, on ainult kaustik. Kui vaja õpikust materjale tunni jaoks, siis minnakse raamatukokku ja sealne raamatukogu tädi paljundab (ta on hästi tore!).

Nüüd on teil rohkem aimu Uruguay koolisüsteemist, ma loodan. 

Ilusat kooliaastat teile! 

17 päeva eemal!

Hey,

Juba teine nädal kodust eemal. Kõik on suurepärane, pere on väga tore ja mul on sõbrad siin, kes on väga lahedad ja õpetavad mulle hispaania keelt. Aga kõigest lähemalt siis.

Reede 19.08

Mul oli sel päeval ainult kolm tundi koolis, kas pole mitte tore? Kuna mu host-õe Pilaril kestis koolipäev veel kolm tundi, läksime Vanessa (Vanessa oli vahetusõpilane USA’s ning saabus kuu aega tagasi Uruguay’sse) juurde Mate de Te’d jooma. Ma armastan Mate de Te’d see on nii hea magus. 

Paari tunni pärast tuli mu õde ka Vanessa juurde ning siis edasi läksime (mina ja Pilar) õhtusöögile. Õhtusöök oli koos võrgu tüdrukutega ning kuna üks mängija on lapse ootel siis toimus selle auks pisike istumine, mis oli väga armas. 

Laupäev 20.08

Oli see alles päev. Olid võrkpalli võistlused Colonia piirkonna omad. Nendel võistlustel said mängida nii noored kui ka vanad koos.

 Terve päev oli väga külm, üheksa kraadi nii õues kui ka spordisaalis. Okei, võimalik, et spordisaalis oli kolm kraadi soojem. Ma lihtsalt külmusin seal ära.

Spordisaali astusin ma kell 9.15 ja lahkusin sealt kell 23.45 (umbes täpselt). Ma olin seal spordisaalis 14 tundi ja 30 minutit! Ma külmusin seal ära! Õnneks  on siin väga tore seltskond võrkpallureid nii, et igav mul ei hakka!  

Ja Tarariras jäi napilt kahe punktiga teiseks sel turniiril.

 Pühapäev 21.08

Käisin esimest korda vaatamas jalgpalli mängu. Ühes võistkonnas mängis mu host-õe Soli poiss nii et ma olin nende poolt. See oli finaal, aga mul pole õrna aimugi mis finaal. 

Me kahjuks kaotasime. Lõpp seis jäi 3:3, aga kuna eelmise mängu nad kaotasid ühe punktiga, siis kahe mängu kokkuvõtteks jäid nad teiseks.

Esmaspäev ja teisipäev 22-23.08

Tavalised koolipäevad nagu ikka. Teisipäeval viisin kooli Eesti komme ja need maitsesid kõigile! Ja nüüd kõik siin mõistavad, miks ma nii palju komme kaasa võtsin! Ja kes ei tea, kui palju kommi ma kaasa võtsin, siis siin on pilt ka!😜

Kolmapäev 24.08!

Kolmapäev oli selline tore päev, kus kõik inimesed vanuses +14 ma arvan lähevad klubidesse, kuna on nostalgia õhtu. See tähendab seda, et vanemad ja vanavanemad meenutavad oma nooruse aega klubides ja klubides lastakse 90ndate ja 80ndate hitte. Vanavanematel oli eraldi pidu, vanematel oli eraldi pidu ja noortel oli eraldi pidu.

Koolis rääkisid kõik tüdrukud, mida nad õhtul kannavad. Õhtul peale kooli, läksime kohe koju koos Pilariga ning meil oli aega kaks tundi kodus, et käia pesus ja teha ennast ilusaks. 

Kell üksteist seadaime sammud vanavanemate koju. Sõime seal pitsat. See pitsa oli reaaalselt nii hea, seda võiks praegugi veel süüa. Kell oli kaksteist kui läksime klassiõe poole, kus meid oli kokku umbes kümme ning kell kaks öösel läksime kluppi. Siin on klubis käimine normaalne ning pidu algabki kell kaks ja lõppeb hommikul kell seitse! Nii et jahh, koju jõudsin ma alles kell pool seitse! Oli see alles pikk päev, aga mulle väga meeldis!

Neljapäev 25.08

Kooli sel päeval ei olnud, kuna oli Uruguay iseseisvumispäev ning see on nagu punane päev. Kell kaksteist läksime juba koos Pilari ja tema poisiga ning poisi perega randa lõunat sööma. Väga mõnus hommik oli ja söök oli väga hea! Lihtsalt mina olin jube väsinud, kuna ma sain magada ainult 4 tundi, mis on ilmselgelt liiga vähe minu jaoks.

Õhtul läksime perega Coloniasse. Colonia on väga väga ilus mere äärne linn, mis on kohe Buenos Airese vastas. Laevaga minnes ainult tund aega. Õhtul näed Buenos Airese tulesid. 

Pere näitas mulle Colonia linna, mis oli väga armas. Ma kahjuks olin linna nautimiseks liiga väsinud, ainuke mõte oli, et ohh tahaks juba oma voodisse magama. Aga selle eest, nautisin ma päikeseloojangut, lihtsalt imeline!

 Sain oma esimese jäätise siin! Väga hea oli! Eesti jäätist küll ei ületanud, aga sellegi poolest väga hea!

Reede 26.08

Reedel toimus kool, kuid esimesed kaks tundi oil loeng, mida postitada internetti ja üldse kuidas käituda internetis. Peale seda oli meil inglise keel, mis on mega lihtne siin! Viimased kolm tundi olid mul kunsti, kus ma sain oma esimese hinde, milleks oli 11!!!! (Siin on hinded 12 palli süsteemis!) 

Õhtul oli mul host-ema isa sünnipäev. Kohtusin uute inimestega ning sain mega palju süüa, nagu alati!

 Siin on ikka minu jaoks müstika, kuidas inimesed jõuavad nii palju süüa, sest kaheksa aastane tüdruk sõi minust poole rohkem! 

27.08 

Ärkasin hommikul selle peale üles, et väga tugev torm oli ning vihma sadas nagu oa varrest! Kõik see oli läbi katuse veel valjem. 

Igaljuhul täna on olnud tormine ning midagi erilist ei ole juhtunud, selline mõnus unia muina päev. Õhtul mängisime perega kaarte ning vaatasime kahte filmi.

Tuli üks pikk postitus.

Päikest teile sinna viimasesse suve nädalasse ja uude kuusse!

Esimene nädal ookeani taga!

Hey hey!

Paljud on küsinud minult, et Marit, kas sa oled elus ja terve ikka? Jahh, ma olen elus ja terve! Esimene nädal on möödunud mega kiirelt, Aasta alguse seminar, kohtumine host-perega, uued trennid, uus kool, uus keel. Igaljuhul kõigest siis lähemalt.

Aasta alguse seminar:

Lennuki pealt maha astudes ootasid meid YFU vabatahtlikud pluss veel teised vahtusõpilased, kes sel aastal Uruguaysse tulid (nii umbes 40 õpilast). Meid viid bussiga ühte farm hotelli. Koht oli väga kena, seal olid hobused ja jänesed, pardid, kanad ja ponid. Jaotati meid kahte tuppa poisid ühte tüdrukud teise. Toas oli üks vannituba, kus oli kaks pesemiskhta ja kaks wc. 

Aasta alguse seminar kestis kolm päeva, reede, laupäev, pühapäev. Nende päevade jooksul saime VÄGA PALJU süüa ja palju informatsiooni, kuidas siin traditsioonid on, millised on söögi harjumused, milline on koolisüsteem, kuidas leida paremini sõpru. Kokkuvõtteks räägiti meile, kuidas me eluga siin paremini toime tuleksime!

Õpilased, kes see aasta Uruguaysse tulid olid ainult eurooplased. Kõige rohkem oli sakslasi (18 inimest). Kõik olid väga sõbralikud ja hoolivad ja rõõmsad. Mina suhtlesin enamus ajast Soome tüdrukutega, meil oli mäng, et mina räägin eesti keeles ja nemad räägivad soome keeles ja me proovime üksteisest aru saada. Ma suhtlesin veel sakslastega ja prantslasega ja Šveitsi tüdrukutega ja rootslastega. Ülejäänutega, kui siis ainult põgusalt.

Kohtumine host-perega!

Pühapäeval pandi meid Montevideost busside peale, mis sõidutasid meid oma uutesse kodudesse. Minu bussi sõit kesti umbes kolm tundi ja natuke peale. Bussis ma olin reaalselt nii närvis. Buss peatus Tarariras ning mul oli aeg minna bussist välja. Ma olin nii närvis, et isegi mu käed värisesid teistelegi märgatavalt. Ma võtsin oma kohvrid ning siis juba tuli mu host-pere minu juurde ja me kallistasime ja siin tehakse ka põsesmusi paremale põsele. Alguses oli veidi awkward, aga nüüd kui ma olen juba neli päeva pere juures olnud ole enam awkward tunnet.

Mu pere siin on väga tore, mulle meeldib. Pere ise on väga sõbralik ning abivalmis. Host-vanemad küll inglise keelt ei oska, aga translate aitab alati😂. Õe Pilariga suhtlen inglise keeles, ta õpetab mulle ka hispaania keelt. Maja on ilus ja hubane, minul on küll peaaegu koguaeg siin külm, aga kevad hakkab kätte jõudma nii, et varsti on soe.

Järgmisest nädalast peaksid mul hakkama YFU poolt hispaania keele tunnid, kaks kord nädalas ja täitsa mitu kuud. 

Uued trennid:

Iga teisipäeva ja neljapäeva hommikul kell kümme hakkan käima tennise trennis. Üks trenn on juba tehtud ning tennis on nii lahe, mulle väga meeldib. Ning neljapäeva ja teisipäeva õhtuti kell kaheksa on mul võrkpalli trenn. Kaks trenni päevas, õhtuks oln ikka päris läbi.

Kool

Kool algab mulckell 13.45 ja lõppeb kell 19.30. Koolis süüa ei anta, aga on koht kust sa saad süüa osta ja seal on päris head asjad.  Tundide ajal võib süüa ja juua. Tunnid kestavad 45 min ja vahetund on 5 min ja üks vahetund on 10 min. Kuna koolis olen käinud ainult ühe päeva siis rohkem ei oska rääkida sellest, eks kui ma hakkan mõistma mis toimub siis kirjutan. Eesti mõistes käin ma siin 11. klassis.

Ma varsti kirjutan jälle!